Mahelambakasvataja Hilana külast
Hilana küla kõrgub ühel mäekünkal kui sipelgapesa kokku surutud majadega. Mitu talu ninapidi koos.
Aga ümberringi laiutab avar ja maaliline Setumaa. Mis siin viga leelotada! Sel teisipäeval oli vist kogu Hilana küla ehk põhiliselt Mardimäe talu pererahvas Meremäe mäel, et vaadata esimese täispika setukeelse mängufilmi "Taarka" esilinastust. Oli ju kuulus setu lauluema Taarka pärit Hilana külast.
Hilana külarahvas kui üks pere
Tänases Hilana külas juhib vägesid Mardimäe talu peremees Mart Uibokand. Vaatab kõrgelt taluõuest muigelsui, kuidas Maalehe buss tasapisi ülesmäge punnitab.
Esmapilgul tundub, et astusime ühte taluõue, aga tegelikult selgub, et vist mitmesse korraga, vaid aiad poolitavad õue mitmeks. Peenrad ja lilleklumbid voogavad õues kerge kaldega, et siis talumaja taga järsult allamäge suunduda. Taluidüll missugune! All orus nosib lambakari lopsakatel rohumaadel.
"See on tegelikult Savi talu, Mardimäe panin oma ettevõtmistele nimeks siis, kui ka all orus mitu maja ära ostsin, et maad saada. Kõik maad siin Savi talu ümber on nüüd minu omandis," räägib peremees Mart Uibokand. Mahetalu peab ta koos abikaasa Maivega, kes töötab ka piirivalves (talust on Koidula piiripunktini 12 km, Luhamaa piirini tuleb 30 km).
Peremehe suurimaks abiliseks on 24aastane kasupoeg Toomas Tuvi, lisaks aitavad talutöödes tütar Maarja (19) ja poeg Indrek (15).
Sealsamas kitsukeses taluõues elavad teises majas Mardi vanemad ja taluaia taga peab pensionipõlve Mardi vend. Ülejäänud majad on kunagised asukad endile suvekoduks ehitanud. "Vanasti oli siin 15 talu ühe künka peal, nüüd on 6 järel," räägib Uibokand.
Maad harib ta 150 ha, sellest 40 ha on omandis. "Siit Setumaalt on väga raske maid juurde saada, kõigil on nii väikesed maalapid. Harin korraga 52 eri põldu, enamik suurusega 0,7-1,2 ha ja maad on siin ka üsna viletsad, mõne maa peal ei kasva midagi, ainult puhas liiv on," räägib ta.
Alustas seitsme lambaga
"Kui majand laiali läks, ei saanud ma siit mitte midagi. Kõik masinad pidin endale ise muretsema," räägib Mart Uibokand, kelle lapsepõlvekodu oli küll Hilana külas, aga aastaid töötas ta ASis Võru Vesi elektrikuna. Lõpetanud on ta Meremäe keskkooli ja töötanud ka Obinitsa sovhoosis elektrikuna. Samuti on ta Kaitseliidu Võrumaa Maleva liige.
"Talus peab kõiki töid ise oskama, appi pole kutsuda kedagi," nendib Uibokand. Uue Belarussi võttis mees liisingu peale 2000. aastal. Alustas ta 7 lambaga, nüüd on karjas 120 lammast.
"Enamik on mul kasutatud tehnika, hädasti oleks vaja uut traktorit, kuivatit, kaarutit - kõik riistad on juba nii kulunud," avab Uibokand ääremaa põllumehe igapäevaelu. Kui vana masinaga midagi juhtub, on raske kiirelt tehnikateenust tellida, sest Võrru on 30 km ja ainuüksi teenuse kohaletoomine maksaks 1000 krooni. Nii tulebki kogu tehnikapark omal käel korras hoida, üle päeva Võrus uute juppide järel käia.
"Väiketalunikel on ju investeeringutest nii suur puudus. Nüüd sain esimest korda heinapressi ja ökoäkke ostuks investeeringutoetust." Uue ökoäkkega on peremees rahul, sellega saab äestada nii vilja kui kartulit ja külvata heinaseemet.
Tänases Mardimäe talus on täielik mahetootmine. Peremees on tunnustatud mahetootja 2001. aastast. Rohumaad lähevad tal iga 4 aasta tagant vilja alla, väetiseks purustab vaid heina ja kasutab lambasõnnikut.
Uibokand ohkab, et otra ja nisu on mahedana päris raske kasvatada. Samas mahekartul kasvab hästi ja ka turul on kartulil päris hea minek, saab paar krooni kõrgemat hinda. Kartulit, porgandit, kaalikat ja peeti müüb turgudel, samuti Palamuse, Laiuse, Vastseliina jt laatadel.
Mahekartuli müügiks õnnestus tal saavutada kokkulepe Maxima kaubaketiga Võrus, seal on Mardimäe talu mahekartul alaliselt müügis.
Vilja müüb aga tavaviljana kohalikele kuivatimeestele. "Väiketootjatel on väga raske, meil ei ole viljamüügiks mingit lepingut. Kogused on väikesed, hea, kui saad kuivatimeestele oma vilja ära anda," räägib ta.
Lammast ei või kodus tappa
"Lambad hoiavad mul maastikke korras ja sõnnikut on ka põldudele hädasti vaja. Aga kui lammastega ikka väga jamaks läheb, siis vahetan nad lihaveiste vastu," arutleb Mardimäe talu peremees.
Põhjuseks see, et nõuded on väga karmid - jänest võid kodus tappa, aga lammast ei tohi.
"Mis me selle lihaga siis teeme? See on paras peamurdmine, kuidas lambakasvatajad saaksid lambalihaga paremini turule tulla," kritiseerib Uibokand, miks mahetootjate jaoks nõudeid paindlikumaks ei muudeta.
Villa ka keegi ei taha - villaga soojustab ta oma maja. Samas on rohkem kui 100pealise lambakarja pügamine päris aeganõudev töö.
Mardimäe talu peremees on käinud mitmel toiduhügieeni- ja toidukoolitustel ning unistab ajast, mil saaks oma lambalihast mahegrillvorste teha, vastavad oskused on tal juba omandatud. Nüüd loodab mees, et ehk saab vastavatud Märjamaa lihatööstuses lasta lambaid tappa ja siis ise liha müüa.
Muu kraamiga müük aga edeneb.
Mart Uibokand on üks neist hakkajatest talunikest, kes ette võtnud Lõuna-Eesti toiduvõrgustiku rajamise. Kohaliku toiduvõrgustiku juhataja Kaja Kesküla abiga veetakse juba talutooteid maheringile Tartusse, võrgustik ise on veel juriidiliselt vormistamisel.
"Meie taludest tulevad mahlad, mahlajahud, küpsetised, leivad, minu poolt on köögivili ja loodan ka lambatooted kunagi müüki tuua," on Uibokand rahul, et ühine turustamine hakkab elavnema, Interneti kaudu antakse tellimused sisse ja mahetooted jõuavad pakina otse Tartu tarbija ukse taha.
Väärt nõu
Aasta Põllumehe kandidaat Mart Uibokand: Lõuna-Eestis tasuks rohkem tegelda mahetootmisega. Juba tellitakse meie Setu- ja Võrumaa taludest mahetooteid, sest tarbija on hakanud üha enam hindama toitu, mis saadud puhtast loodusest, mitte väetistega kurnatud maadelt.