Mahemees Särgava üllatab gurmaane rosinajuustuga
Kauboikaabu uljalt peas, nägu laial naerul, on Juhan Särgava igal suuremal maarahva kogunemisel. Viimati Rotermanni toiduturu avamisel Tallinnas, kus rahvas tungles Saidafarmi köömne- ja rosinajuustu degusteerima ning ostma.
“Juust on mahe, aga rosinad mitte, nii et ökomärki ma sellisele juustule peale panna ei saa,” naerab Särgava ja lubab suvilas maheviinamarju kasvatama hakata.
Mees, kes ligi paarkümmend aastat kuulutanud mahedat mõtteviisi ning aidanud luua esimese mahepõllumajanduse seaduse, võib rahul olla. Tema algatatud maheliikumine on päädinud igas suuremas kaubandusketis ökolettidega ja mahetoidu eelistajate read üha kasvavad. Varem sai talumeeste mahetooteid vaid talulaatadelt otsekui salakaupa.
Vanim juustutank on Saksa puutünn
Juba 17 aastat pole AS Saidafarmi suuromanik ja nõukogu esimees Juhan Särgava kasutanud oma põldudel mürke-väetisi, ta saab üle miljoni krooni mahetoetusi aastas ja tema meiereis valmistatud kohupiimad-jogurtid-juustud jõuavad juba 80 kohta üle Eesti.
Kui Juhan Särgava aastakümneid tagasi Saida sovhoosi direktori karmi ametit pidas, ei osanud ta aimatagi, et saab kunagi magusa elu peale, mis täis maherosinaid ja suhkrut, ümberringi kohupiimajoad, ning et osa päevast käib ta ka ise ringi, kittel seljas ja kokamüts peas.
1992. aastal, kui Turbas asuv Saida sovhoos reformituultes lagunema hakkas, tegid sovhoosimehed eesotsas Särgavaga eksperimendi: ei pannud osadele põldudele väetisi ega tõrjunud umbrohtu. Ei juhtunudki midagi hullu. Osa põldu läks küll maltsa, aga viljasaak oli siiski 1,8 tonni hektarilt. Nii see mahetootmine alguse saigi. Mehed asutasid Saidafarmi ja erastasid paar sovhoosilauta.
Firma algaastatel viis õnnelik juhus Särgava kokku ökohuvilise Saksa proua Helga Fritz-schega, kelle juured on Eestis – Fritzsche vanaisa on kunagise Tallinna Seewaldi asutaja. Proua Fritzsche korraldas eestlastele mitu kohtumist Saksamaa ökofarmides ja kogus sõprade abiga Saidafarmi juusturuumi rajamiseks 3000 Saksa marka.
Hakkaja proua leidis ühest Saksa mahefarmist ka vana juustutanki. See hiiglaslik puutünn jõudis Saidafarmi 1994. aastal ja kohe hakati siin kohupiima valmistama. Nüüd kasutatakse seda juustu laagerdamiseks.
“See unikaalne Saksa juustutank oma ajalooga on meil väga au sees, oleme sellega juba 15 aastat töötanud,” ütleb Särgava. “Juustutegu on tunnetuslik ja loominguline töö, eri juustud tekivad erinevate temperatuuride, pressimise ja laagerdamise tulemusena.”
Ökomärgi saab Särgava panna aga ainult tavalisele juustule, maitsestamata kohupiimale ja jogurtile, mis ei nõua lisandeid.
Mahelisandite – rosinate, köömnete, kakao – liikumisest maailmaturul võib Särgava rääkida lõputult: mis hooajal mida saada on ja milline dokumentatsiooni kadalipp koos trahviähvardustega tuleb läbida, enne kui kaup müüki jõuab.
Nõuded ökotoodetele on läinud üha karmimaks. 1994. aastal lubati mahetoidus kasutada 30% mittemahedaid lisandeid, kuid tänaseks peavad kõik lisandid olema mahedad, kaasa arvatud suhkur.
Ökomärk nõuab vett ja vilet
Tarbija, kes poelettide vahel juustu-, jogurti- või kohupiimavalikut uudistab, ei oska aimatagi, millist vett ja vilet see pisike roheline ökomärk toote peal on nõudnud. “Õnneks on meil juba mahekama saada ja põllumehed kasvatavad tänavu ka maheköömneid rohkem,” on Särgava optimist.
Maheasja ajades on Särgaval tulnud lõputult tudeerida seadusi ja määrusi. “Kui palju on seadustesse risu sisse jäänud! Tõlgitakse võõrast keelest ja mõisted on arusaamatud! Brüsselist tulnud põllumajanduse normide pakk on nii paks, et seda ei suuda keegi ühe elu jooksul läbi lugeda,” kritiseerib Särgava.
Ka on talle arusaamatu, miks meie eestseisjad Brüsselis suutsid oma põllumeestele nii vähe mahetoetusi välja kaubelda. Eestis on mahetoetused 100 eurot hektari kohta, Leedus 300.
“Brüsselist anti ju selgesti mõista, et nemad meie tavapõllumajandust eriti ei toeta, aga mahepõllumajandusele anti roheline tee! Ja Prunskiene oli ministrina veenvam kui meie omad,” nendib Särgava tagantjärele.
Aga ega ta eriti kurda ka. Sest Särgava on mees, kes ujub julgelt vastuvoolu.
Kui teised põllumehed ehitavad üha uhkemaid lautu ja külvavad üha rohkem väetist, siis Särgava on sellisele laristamisele ja looduse saastamisele käega löönud. Tema põldudele läheb sõnnik, äestamine tõrjub umbrohtu ja loomad saavad ninaesiseks kokkurullitud vilja-umbrohupalle. See ongi mahetootmine.
Särgava saab oma väetisteta põldudelt saaki 2 t/ha ja lehmad lüpsavad keskmiselt 5500 kg aastas. Aga tööd saab siin 30 inimest ja hooajati koguni 50.
Mees ise näitab järjekordsetele välisturistidele ehtsat mahetootmist ja uhkeldab euronõuetele vastava meiereiga, kus värskeim tehnoloogiline uuendus on oma raha eest soetatud kohupiima pakkimise liin. “Võlgu meil ei ole, suurelt ei investeeri, elame tasa ja targu,” ütleb Särgava.
VELLO ILVES, Harju taluliidu nõuandekeskuse juhataja:
Juhan Särgava on leidnud endale sobiva turuniši, sest hakkas 1990ndate algusest kohe mahepõllumajandusega tegelema.
Olen teda mahepõllumajanduse osas nõustanud ja aidanud taotleda ka investeeringutoetusi.
Kuna mahetootja mängureeglid on karmimad kui tavatootjal, on Särgava kõik tingimused endale põhjalikult selgeks teinud.
Maheliinis on Särgava üks suuremaid tegijaid, kes püüdnud oma jõududega toime tulla. Ta on mees, kes investeerib tasa ja targu, ei võta suuri riske ning järgib põhimõtet, et ettevõte peab oma rahaga välja tulema.
KANDIDAADI FIRMA
AS Saidafarm
- Harjumaa, Nissi vald.
- Mahetootmine.
- 200pealine piimakari, 300 noorlooma.
- Aastalüps 5500 kg lehma kohta.
- Maad harib üle 800 ha, sellest omandis 319 ha.
- Teravilja keskmine saak 2 t/ha.
- Töötleb piima oma meiereis, kus aastas valmib
195 t piimatooteid (kohupiimad, juustud, jogurtid, kohupiimakreemid).
- Turustab 80 kohta üle Eesti.
- Ökotooted: Saida juust, kohupiim, maitsestamata jogurt, ülejäänud on loodussõbralikud tooted.
- Tooted on pälvinud Pääsukesemärgi ja Tunnustatud Eesti Maatoidu tiitli.
