Peretalu jätab aega ka hinge tõmmata


Peretalu jätab aega ka hinge tõmmata
Jurna talus pole asendustalunikke ega sulaseid vaja. Pereliikmed ise annavad üksteisele puhkust, rõõmustab peremees Indrek Haamer. Foto: Karin Kaljuläte

Jurna talu peremees Indrek Haamer tunnistab, et üksinda ei teeks talus mitte midagi ära. Temal on toeks isa, ema ja vend. Talu, kus on üks maakonna esimesi vabapidamisel lüpsiplatsiga lautu, ongi vanemate rajatud.

Loe veel

Jurna talu Saaremaal on tähelepanuväärne mitte ainult selle poolest, et vanemate rajatud tallu on jäänud tööle mõlemad täiskasvanud pojad.

Hoopis erakordsem on see, et kui pereisa Toomas Haamer oli Maalehe aasta põllumehe kandidaat kolm aastat tagasi, siis nüüd on seda ta poeg Indrek Haamer, kelle nimel ka talu on. Mullu valiti Indrek Saaremaa aasta põllumeheks.

Soome raha teenima

Kui praegu 34aastane Indrek Haamer pärast põhikooli lõpetamist Kuressaare ametikooli läks, ei teadnud ta veel, et temast taluperemees saab. Ei saanudki teada, sest aasta oli 1988. Siiski oli laia profiiliga traktoristiks-masinistiks õppimine maal sündinud ja kasvanud poisi jaoks loomulik jätk.

"Isa oli tollal kolhoosi pullilaudas talitaja-traktorist, sealt kindlasti see traktorisõidu huvi," oletab Indrek Haamer ise.

Ametikool läbi, läks noormees 1992. aasta kevadel õppima ühte Soome põllumajanduskooli ja ühtlasi sealsesse tallu tööle. Kutsuja oli Orissaare valla sõprusvalla Nauvo ehk Nagu maanõunik Carl-Gösta Eklund. "Meil oli sõprusvallaga kohtumisõhtu ja Eklundil oli mõte, et kutsuks Soome ühe sellise 18aastase poisi, kes tahaks maatööd teha, ei võtaks viina ega vaataks naisi," meenutab Indrek Haamer ja muheleb naerda.

Kuni Soome sõiduni õppis Saaremaa poiss hoolega soome keelt, siis aga selgus, et sellega polegi seal suurt midagi peale hakata - Turu saarestikus asuv Nauvo on rootsikeelne kant ja Brusaby põllumajanduskooliski käib õppetöö rootsi keeles.

"Esimene aasta oli küll nii, et käisin koolis ja kuulasin kaheksa tundi rootsi keelt, aga aru ei saanud sellest sõnagi. Ent koolis olid väga mõistlikud õpetajad, organiseerisid mulle soomekeelsed õpikud ja kontrolltöö ajal tõlkisid minu jaoks küsimused soome keelde," räägib nüüdne Jurna talu peremees.

Muidu sarnanes Brusaby põllumajanduskool meie kutsekoolidega, esimesel aastal oli rohkem reaal-, teisel puht erialaained. Erinevalt meie toonastest kutsekoolidest oli sealsel koolil nii oma piima- kui seakari.

Kui esimene praktika tuli, tegi samas koolis õppiv Pärnust pärit poiss Indrekule paarinädalase rootsi keele algkursuse. "Alustasime tähestikust, siis tulid esimese-teise klassi töövihikud."

Teisel õppeaastal sai Indrek juba aru, mida tunnis räägitakse ja kontrolltööküsimusi polnud vaja tema jaoks soome keelde ümber panna. "Praegu on mul rootsi keel võib-olla isegi paremini käpas kui soome keel," ütleb peremees ja kahetseb, et kasutada saab seda vähe. "Pererahvaga, kelle juures tööl olin, ikka vahel suhtleme veel telefonis." Siis kipuvad kõned tunni aja pikkuseks venima.

Talus, kus Indrek Haamer Soomes töötas ja elas, oli lihakari. Kooli ajal jõudis ta olla veel teiseski talus praktikal, see oli spetsialiseerunud suhkrupeedikasvatusele.

"Soome minnes mul seda plaani küll veel polnud, et tagasi tulles hakkan oma talus tööle. Siis oli ikka see mõte, et saaks Soome raha teenima," tunnistab mees ausalt. Aga kui ta läks, kestis veel ka kolhoosiaeg.

Kogu pere rakkes

Kui Indrek Haamer Soomest naasis, oli ka Eestis talupidamine hoo sisse saanud. Ta mäletab, kuidas nendegi elumaja otsas laudas oli emal-isal lõpuks kaksteist lehma, nii et lehmade vahel ei mahtunud hästi liikumagi. Nii kitsas oli.

1999. aastal hakati uut lauta ehitama. See oli Saaremaal esimesi vabapidamisel ja lüpsiplatsiga talulautu. Praegu on talus 61 lüpsilehma, koos mullikatega 77. Lüpsmine ja loomatalitus on praegugi Indreku vanemate Aime ja Toomas Haameri õlul.

"Meie Jürgeniga oleme masinate peal ja eks isa ka," ütleb Indrek. 24aastane Jürgen on Indreku vend, kes töötab päästeametis, aga põhitööst vabal ajal on talus rakkes. Vennad tunnistavad, et tegelikult nõuabki talu kolme mehe jõudu, ja kui neid mehi poleks omast perest võtta, tuleks kas sulane palgata või ei saaks endale üldse hingetõmbeaega lubada.

Silotegemise ajal käib töö Jurna talus nii, et noorem vend Jürgen niidab hommikul heina maha, paari-kolme tunni pärast läheb vanem vend pressima ja isa hakkab kiletama.

Rullsilotehnika (niiduk, muljur, kiletaja) soetati 2003. aastal tänu SAPARDi toele. 150hobujõuline McCormicku traktor osteti veel siis, kui paljud talumehed ajasid läbi vana Vene tehnikaga.

Vanaperemees Toomas Haamer torkas kolme aasta taguselt aasta põllumehe konkursilt silma oma sõnade tõttu: "Kui tahad, et pojad tallu jääksid, siis soeta kaasaegne tehnika."

Põhilised investeeringud - masinate ostud - on tehtud mõne aasta eest. Viimase toetusvooru abil osteti sel kevadel veel söödamikser ja üks väiksem McCormicku traktor. "Eks investeeringutoetused on aidanud meid ikka kõvasti," möönab Toomas Haamer. Mõistagi tuli omaosalus liisingute abil.

"Vene tehnika on meil nüüdseks kõik välja vahetatud," on noorem vend Jürgen rahul. Ka see uus Belarussi traktor, mis soetati koos esimese McCormi-ckuga alles mõni aasta tagasi.

"Lääne tehnikaga on ikka tunduvalt mugavam tööd teha kui Vene omaga," kinnitab Jürgen. "Siis jaksad õhtul midagi muud ka teha kui kohe magama minna," lisab vanem vend Indrek.

Jürgen armastab metsas jahil käia, Indreku hobiks on aga rahvaralli. Koduõues seisab selleks tarbeks Honda Civic. "Mingi hobi ja vaheldus peab olema. Kui sa iga päev pead ainult hommikust õhtuni talus rühmama, siis tüütaks ära," leiab peremees. Vaheldust saab lubadagi tänu sellele, et pereliikmed annavad üksteisele ka puhkust.

Sada protsenti peretalu

"Eks see talu on meil ikka sada protsenti pereettevõtmine," tunnistab Indrek Haamer. Nagu sedagi, et kindlasti poleks teda Saaremaa aasta põllumeheks valitud, kui poleks ema-isa ja venna tuge.

Kolm meest kinnitavad sedagi, et tänu loomaarstist emale on neil loomade ravimine ja seemendamine omast käest võtta. "Ma ei kujutaks ettegi, kui peaks seda tööd väljastpoolt talu tellima," ütleb Toomas Haamer.

Jurna talus tuntakse, et praegune lehmade arv on just see piir, mille juures saab oma perega hakkama ja millest suur pere veel ära elatub. Piimakarja kõrval peetakse lihaveiseid, mille arv iga aastaga suureneb. Praegu on neid 25. Lihakarja pidamiseks tegid Toomas ja Jürgen Haamer eraldi firma.

Jurna peremehe Indrek Haameri abikaasa Õnne käib tööl Saiklas õmblusvabrikus, ehkki vajadusel lüpsab ka talus lehmi. Kolm peret oma lastega mahuvad ilusti ühele õuele ära, noorema poja pere jagab vanematega ühte maja, vanemal on oma eluhoone.


Väärt nõu

Aasta põllumehe kandidaat Indrek Haamer: Talus peab olema kogu vajaminev tehnika, et ei peaks võõrastest sõltuma. Ja tehnika peab olema nii korralik ja korras, et võid olla 99,9% kindel: see masin on just siis olemas, kui teda vajad ja ta ära ei lagune.

Jurna talu

• Saaremaa, Orissaare vald, Väike-Pahila küla.
• 61 lüpsilehma, koos noorkarjaga 133. Aastatoodang 6000 kg lehma kohta. • Esimesi vabapidamisel lüpsiplatsiga talulautu Saaremaal.
• Maad haritakse 316,4 ha, sellest omandis 111,8 ha, kasutusvalduses 40,8 ha, rendimaad 142,9 ha.
• Teravilja all 12 ha, kartul 0,2 ha, lühiajaline rohumaa (liblikõielised heintaimed) 25,6 ha, karjamaa ja heinamaad 248,6 ha.
• Enamasti uus tehnika, McCormicku traktorid, rullisilotehnika, sõnnikulaotur, muljur.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare