Selle uudise ootuses lubage mul teiega jagada paari tähelepanekut teemal, millest kirjutavad lehed ja millest räägib raadio.

Loomulikult pean silmas toidukaupade hindu, kitsamalt aga seda raha, mis pöörleb põllumajandusliku tootmise sees ja selle kõrval.

Hinnad on päris palju tõusnud ning kindlasti ei ole see hea uudis neile, kelle sissetulekud on majanduskriisi aastatel rohkem või vähem kahanenud. Need inimesed on Eestis enamuses.

Miks hinnad tõusevad, on keeruline teema, mille puhul keegi täit tõde ei räägi. Kui üldse, siis ehk ühe suure kauplusteketi esindaja, kes umbes kuu aega tagasi lapsesuise siirusega tunnistas: kui teised tõstavad hindu, tõstame meie ka.

See, head sõbrad, annab kahjuks hinnangu vabaturumajanduse olukorrale Eestis 2010. aastal. Olukorrale, kus hinnatõus iseenesest genereerib uue hinnatõusu.

Aga see on teine ja keerulisem teema, millesse täna ei saa põhjalikumalt süüvida.

Küll aga on mul väga hea meel selle üle, et pigem populismi kui analüüsi võtmes käsitletud hinnatõusu teema pole end pööranud põllumeeste vastu.

Ma loodan, et see ka jääb nii. Vastasel juhul lööks meis välja meile ühe keskse isikuomadusena omistatud kadedus.

Ma küsin — kelle üle siis veel peaksime heameelt tundma, kui mitte omaenda ettevõtlike inimeste üle? Selle töö üle, mida tehakse Eestis. Selle kasumi üle, mis toodetakse Eestis ja mis jääb Eestisse. Ja mis peaasi — selle üle, et Eesti tarbija laual on Eestis kasvatatud ja töödeldud põllumajandustoodang.

Pealegi, nagu hästi teame, eelnes tooraine hinnatõusule peaaegu kaheaastane madalseisu periood.

Edukas põllumees kuulub Eestis ohustatud liikide hulka ja teda tuleb seepärast hoida. Samamoodi, nagu iga tõsiselt võetav riik toetab oma kõrgkultuuri ja omakeelset haridust.

Oma keele ja kultuuri pidepunktideta jääb inimene küll füüsiliselt ellu, aga see pole enam täisväärtuslik elu. Tema vaim võib kärbuda.

Täpselt niisamuti võime süüa teab kus maailma otsas toodetud ja töödeldud toitu, kuid see pole siis enam see toit, millega meie organism on harjunud. Me oleme need, mida sööme. Nii ütles 150 aastat tagasi filosoof Feuerbach ja nii väidavad toitumisteadlased, bioloogid ja antropoloogid.

Globaalsed trendid ja poliitikamuutused räägivad Eesti ja Eesti põllumehe kasuks.

Esiteks, toitu vajavaid suid tuleb maailmasse järjest juurde, kuid toidutootmiseks vajalikku maad, mulda, õhku ja vett jääb pigem vähemaks. Eestis on kõike seda piisavalt, võssa kasvanud maad vaadates isegi meeletu varuga, ning parematel aastatel paistab Eestis isegi päike.

Teiseks, asjatundjate hinnangul saab Eesti põllumees vajadusel suuremate lisakuludeta tootmismahtusid kasvatada ning teenida täiendavat tulu. Lootkem, et see lisatulu teenimise aeg jõuab kätte enne, kui investeeringuteks võetud laenude teenindamine üle jõu hakkab käima.

Kolmandaks, tarbijaeelistuste muutumine ning sellest johtuv toiduturu segmenteerumine loob lisavõimalusi nišikaupade tootjatele.

Ka maailma kõige väiksem nišš on määratult suurem Eesti võimest seda täita. Meid ümbritsevad nii läänes kui idas miljonid nõudlikud ostujõulised kliendid. Mõelgem nende soovidele, tegelgem muutuva turu uute vajadustega ja õppigem oma tooteid müüma.

Neljandaks, Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika seisab paratamatute muutuste ees ning ainuüksi õiglasemad otsetoetused töötavad Eesti tootja huvides.

Ma ei taha nende sõnadega maalida teie ette helge tuleviku pilti. Väidan vaid, et ettevõtliku põllumehe seis pole kaugeltki nii hull, nagu mõnest avalikust sõnavõtust või üritusest mulje võib jääda.

Aga see pole sõnum teile siin saalis. Teie ei kurda. Hädaldades parimate hulka ei jõua.

Aasta Põllumehe tiitliga kaasneva au ja tuntuse juurde kuulub paratamatult ka ühiskondlik koorem — olla eeskuju ja kogemuste vahendaja. Soovin seega teile ühtaegu nii õnne kui ka jõudu.