Nüüd ta enam nutma ei hakka, küll aga kadestab meeste rahulikkust. “Kui midagi on halvasti, siis ma põlen seest täiesti, vahel hoian end tagasi, vahel ei hoia ka… Mehed lähenevad asjadele hoopis teistmoodi,” räägib naisjuht.

Helju Veskaru on maalaps, ent loomakasvataja amet tema unistus polnud. “Ema oli mul lüpsja ja lapsepõlves pidin tal tihtipeale laudas abiks käima – siis oli käsitsilüps,” meenutab naine. “Mõtlesin, et õpin ükskõik mis ameti, aga nii rasket kui loomakasvataja oma ma küll ei õpi!”

Jänedal õppis ta agronoomiat ja tudeeris seda neli aastat ka EPAs. Seal olid loomakasvatuse alusained küll olemas, aga väga palju on tulnud hiljem ise juurde õppida. Seda tuli tegema hakata 18 aasta eest, Kuusalu kolhoosi reformi käigus.

“Mulle meeldivad väljakutsed ja ma ei ole kunagi raskuste ees põnnama löönud, aga seda ei kujutanud ette, et see nii raske on,” hindab Suurekivi OÜ juht praegu.

Meenutadagi ei taha ta 1999. aasta Vene kriisi. Lauta oli just muretsetud DeLavali uus torusselüpsisüsteem – tollal tehnika viimase sõna –, kui piimahind kukkus 1.25 peale.

Kuigi osaühingu juht, veedab Helju Veskaru oma tööpäevad farmis. On vaid paar asja, mida ta seal ei tee – ei seemenda
ja enamasti ka ei lüpsa.

“Mul on olnud päevi, mil lüpsja jäi haigeks ja olen pidanud terve karja ära lüpsma – olin siis poolsurnud,” teab firmajuht. Sellepärast on ta püüdnud oma töötajaid hoida ja maksta neile korralikku palka. “Ma olen karmi käega küll, aga austan inimesi,” tunnistab Veskaru.

Farmi arendamine on olnud talle elutöö. Kui Suurekivi 1993. aastal põllumajandusreformi käigus alustas, oli laut Saunja külas ning lehmi 65. 1996. aastal võeti üle Valkla farmi osakud. Piimatoodang oli esimestel tegutsemis­aastatel lehma kohta alla 4000 liitri aastas.

Praegu on osaühingus 13 töötajat, 130 lehma ja 746 hektarit maad. Piimatoodang oli 2010. aastal 10 143 tonni, tänavu tuleb see kõrgem.