Hindade kõikumine on põllumajandusturu ja järjest vabama maailmakaubanduse paratamatu osa. Põllumehe tarkus ongi selles, kuidas nendes muutuvates oludes teha elujõulisi otsuseid.

Viimasel paaril aastal on põllumehed seoses majandusraskustega hakanud mõtlema ja astunud ka reaalseid samme majandusliku ühistegevuse suunas. Ministeerium on rakendanud meetmeid selle toetuseks.

Paneksin põllumeestele südamele, et nad majandusolude parenedes ei kaotaks ühistegevuse vaimu, vaid panustaksid ikka ühistegevusse nii tootmisel, töötlemisel, sisendite hankimisel kui ka turustamisel.

Rahvas ootab head toitu ja korras keskkonda

Ühiskond ootab põllumeestelt vastuvõetava hinnaga kvaliteetset ja tervislikku toitu, keskkonnasõbralikult hooldatud maastikke, saastamata põhjavett, loomade head kohtlemist.

Maailmaturu hinnad on tõusuteel, see annab põllumehele võimaluse saada oma toodangu eest paremat hinda. Samas ei tohiks me tekitada olukorda, kus tarbija on kauplustes silmitsi toiduhindadega, mis ei ole kooskõlas üldise majandusolukorraga. Paraku on toidukaupade hinnad viimastel kuudel järsult tõusnud.

Hinnatõusus on põllumeeste süü väike. Pigem on maailmaturu hindade kasvust lõiganud tulu hulgi- ja jaekaubandus ning toidutööstus. Samas seostavad tarbijad toiduhindu vägagi palju põllumeeste sissetulekutega.

Seetõttu pakub praegune olukord võimalusi põllumeestele, kes on valmis oma toodangut otse tarbijatele turustama, näidata ühiskonnale, et otseturustus on hea alternatiiv.

Põllumehed vajavad õiglasi toetusi

Päevakajaliste hindade kõrval ei tohi unustada pikaajalise tähtsusega küsimusi, millest üks olulisemaid on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevik. Euroopa Komisjon esitab novembri keskpaigas oma visiooni ÜPP tulevikust. See põhjustab kindlasti ÜPP tulevikudiskussiooni elavnemist Euroopa tasandil.

Põllumajandusministeerium on juba üle aasta eri foorumitel arutanud meie partneritega Eesti võimalikke seisukohti. Leiame, et ÜPP peab muutuma senisest tasakaalustatumaks.

Meie sõnum on, et otsetoetused ELi tasandil tuleb ühtlustada. Senisest efektiivsemaks on vaja muuta keskkonnaprogrammid, tagamaks mitmekesise ja väärtusliku looduse säilimine. Eriti ses osas, mida mõjutab põllumajandus.

Omaette teema on vähem soodsate piirkondade toetamine. Leiame, et selles süsteemis tuleb seniselt riigipiire arvestavalt süsteemilt minna üle euroopaülesele lähenemisele.

Praegu, mil iga liikmesriik on defineerinud oma vähemsoodsad alad ise, on tekkinud olukord, kus ühe riigi vähemsoodne ala võib saada toetust, kuigi on parem kui teise riigi parimad põllumaad.

Maaelu arenguinitsiatiivid ÜPP raames peavad jätkuma. Ka need, mis pole otseselt põllumajandusega seotud. Samas on vajalik ka teiste arenguprogrammide senisest koordineeritum tegevus maapiirkondade arengus.

Senisest enam on vaja panustada innovatsiooni, rakendusteadusesse ning uute, keskkonnasõbralike ja jätkusuutlike tehnoloogiate rakendamisse.

Riik saab siiski vaid kaasa aidata soovitud arengule. Lõppude lõpuks sõltub kõik inimestest, kes meie põllumajandusega reaalselt tegelevad.

Isiklikult usun ja olen kogenud, et meil on väga palju andekaid ja asjatundlikke ning pühendunud põllumehi. Kahju, et saame igal aastal tunnustada vaid üht aasta põllumeest – tegelikult väärivad tunnustust paljud.