Venemaa turg on olnud Eesti jaoks oluline juba sajandeid ning tänu Eesti lähedusele, eelkõige Peterburile, jääb selleks ilmselt ka edaspidi.

Kuna tänavuse aasta teisel poolel on Venemaa WTOga liitumise kõnelused kiirenenud, võib loota, et Venemaa ühineb järgmise aasta jooksul WTOga.

Ühinedes WTOga, ei saa Venemaa enam nii lihtsalt kehtestada kõikvõimalikke kaubanduspiiranguid, nagu oli tollimaks elusloomade impordile, mitmesugused fütosanitaarpiirangud jpm.

Seega peaks Venemaast saama usaldusväärsem partner, aga loomulikult ei tasu täielikult ühele turule orienteeruda.

Venemaa strateegiline eesmärk on saavutada liha- ja piimatootmises sõltumatus ning sellest tulenevad ka mitmed viimastel aastatel kehtestatud kaubanduspiirangud. 

Venemaa praegune viljaembargo on eelkõige seotud möödunud suve kuumusest tingitud ikaldusega ning avardab konkurentide lühiajalisi võimalusi.

Plaanis on olnud sõlmida peale Venemaa WTOga liitumist ka vabakaubandusleping, aga kuna Venemaa on nüüdseks tolliliidus Kasahstani ja Valgevenega, pole eraldi vabakaubandusleping Venemaaga enam võimalik.

Mida Eesti põllumajandustootjad saaksid eksportida?

Euroopa Liidu ekspordist moodustavad üle 50% enim töödeldud kvaliteetkaubad, põllumajandustoodete ekspordist moodustavad need ligi 70%. Suurimad kaubagrupid põllumajandustoodete ekspordist on joogid, sealhulgas alkohoolsed joogid, piima- ja lihatooted.

Eesti peaks samuti silmas pidama just enam töödeldud tooteid, eriti pikemas perspektiivis. Kiiresti kasvav Aasia muudab oma toitumisharjumusi ning tarbib üha rohkem liha ja piima, mistõttu see turg kasvab kindlalt. Iseküsimus on, kui suur osa sellest õnnestub katta Euroopa, sealhulgas Eesti põllumehel.

Milliste toidukaupade järele on maailmas kõige suurem nõudlus ja kuidas võiksid Eesti tootjad ekspordivõimalusi laiendada?

Kaks märksõna, mida Eesti põllumehed võiksid silmas pidada, on kvaliteet ja turud. Head hinda on maailmaturul võimalik saada vaid kvaliteetkauba eest, sest selliste konkurentsivõimeliste tootjatega nagu Brasiilia, Eesti põllumees hinnas ilmselt ei võistle.

Millised on uusimad suunad Euroopa Liidu kaubanduspoliitikas?

Eesti ettevõtjatele peaks pakkuma huvi vabakaubandusleping Ukrainaga. Euroopa Liit jätkab vabakaubanduslepingute sõlmimist kiiresti arenevate turgudega, nagu äsja sõlmitud vabakaubandusleping Koreaga või läbiräägitav leping Indiaga. Käimas on ka sarnase lepingu kõnelused Kanadaga.

Mida annavad meile vabakaubanduslepingud?

Vabakaubanduslepingud teevad kauplemise tunduvalt lihtsamaks, kuivõrd põllumajandussektor on kõikides riikides väga kiivalt kaitstav sektor. Näiteks Koreaga sõlmitud lepingu tulemusena on ELi põllumehed selged võitjad.

Korea puhul on tegu suure ja areneva turuga ning kuivõrd Korea põllumajandusturg on üldiselt väga suletud, saab ELi põllumajandussektor selle lepinguga, mis jõustub järgmise aasta juulis, kindla eelise.

Lisaks kaubanduslepingutele on ELi kaubanduspoliitikas tähtsad suhted strateegiliste partneritega, kellega vabakaubanduslepinguid esialgu silmapiiril pole, nagu USA, Hiina, Jaapan, Venemaa. Nendega on tihti tollidest olulisemad mitmesugused piirangud: standardid ja nõuded toodetele, sanitaartingimused jne.

Kui kaua ise olete töötanud Euroopa Komisjonis ning mis on olnud teile teie ametis kõige meeldejäävam sündmus?

Töötan EK kaubanduse peadirektoraadis 2006. aastast alates ning kõige põnevamad on siiani olnud WTO kaubanduskõnelused 2008. aasta juulis, kui olime kokkuleppele õige lähedal, aga paraku leidsid USA ja India viimasel hetkel, et nende huve polnud piisavalt arvestatud.

USA soovis ja soovib jätkuvalt paremat pääsu arenevate riikide põllumajandus- ja tööstustoodete turgudele, India aga leidis, et tema põllumajandustootjad pole piisavalt kaitstud.

Loodetavasti avaneb pärast USA vahevalimisi võimalus läbirääkimistega edasi liikuda, et järgmisel aastal need ajaloolised kõnelused edukalt lõpule viia.