Tiina Vares: Püüame ühendada lõuna- ja põhjapoolkera põllumajandust
Nõunik Tiina Vares, teil on äärmiselt põnev ja huvitav tööelu ÜRO peakorteris Genfis. Mis on teile eredamalt meelde jäänud?
Olin kuulnud, et 2003. a süütas üks Lõuna-Korea farmer end protestiks põllumajanduse liberaliseerimise vastu põlema. Seega ei imestanud ma Norra, Šveitsi ja Lõuna-Korea farmerite meeleavalduste üle 2004. a juulis Genfis. Siiski oli üsna põnev olla tunnistajaks farmerite ja globaliseerumisvastaste massilistele tänavarahutustele WTO ministrite konverentsi ajal Hongkongis 2005. a.
Kõige eredam ja adrenaliinirohkem aeg on aga seotud WTO läbirääkimiste sisuga. Minu jaoks muutusid läbirääkimised huvitavaks siis, kui hakkasin aru saama, mida need keerulised lepped Eestile sisuliselt tähendavad.
Kõige pingelisem aeg algas 2007. a kevadel, kui mõistsin, et eksportivate riikide surve tulemusena tekkis oht kinni külmutada ELi toetuste praegune tase ja struktuur.
Selline surve oleks küll mõjunud meie põllumehe rahakotile.
Algul kahtlustasin, et see on vesi ELi vanade liikmesriikide veskile, on ju nemad huvitatud ebavõrdse toetuste struktuuri säilitamisest. Kuna ma ei leidnud algul just palju kaasamõtlejaid, kulus kõvasti aega ning konsultatsioone põllumajandusministeeriumi ja Euroopa Komisjoni ekspertidega, samuti igal tasemel diplomaatiat nii Brüsselis kui Genfis, enne kui sel kevadel hakkasid tekstiparandused õiges suunas liikuma. 2008. aasta 1. juuli tekstiversioon kõrvaldas ekspertide hinnangul kõik meie varasemad mured.
Kas WTO põllumajandusläbirääkimised on jätkuvalt ummikus?
Ajal mil maailma näljaste ja vaeste (päevane sissetulek ca 10 krooni) hulk kasvab kiiresti, kostab põllumajandusläbirääkimistel jälle sagedamini süüdistusi stiilis "üks ELi lehm saab sadu eurosid toetusi ja meie nälgime".
ELi toetused pole siiski WTOs enam peamine rünnakuobjekt. Mõistetakse, et EL on aja jooksul teinud palju samme liberaalsema põllumajanduspoliitika suunas.
Hinnatakse ka seda, et EL on ühepoolselt kaotanud tollid ja kvoodid maailma kõige vaesemate riikide kaupadele. Ka teised arenenud riigid peavad rakendama sarnased meetmed pärast nn Doha leppe jõustumist.
Samas, 2001. a Katari pealinnas Dohas alanud läbirääkimiste voor kestab tänase päevani. Veel alla kirjutamata uus WTO lepe (nn Doha lepe) piiritleb ka meie põllumajanduspoliitika põhisuunad pikemas perspektiivis, minnes isegi nii kaugele, et mõne põllumajandusmeetme eelarvepiirid pole tulevikus enam vaidluste teemaks ei Brüsselis ega Toompeal.
Viimane katse lepet sõlmida kukkus läbi tänavu juulis ja järjekordselt oli lahendamatute erimeelsuste peapõhjuseks põllumajandus. Järgmine eesmärk lepet sõlmida on tänavu detsembris.
Kavandatava Doha leppe tulemusena väheneksid turutõkked ja kaubanduspiirangud globaalselt, seda ka arengumaades.
Arenguriigid saaksid turgudel eelised, võrreldes arenenud riikidega. See tähendaks ühtlasi, et enamik turukaitsemeetmeid kaob-väheneb kogu maailmas, kaubanduspartnerite põllumajandustoetused vähenevad ja/või seotakse tootmisest lahti sarnaselt ELi otsetoetustega.
Turgu moonutavate toetuste tasemed, mida EL kasutab üha vähem, saavad eelarve- jms piirangud.
Viimane mõjutab suuresti näiteks USA põllumajanduspoliitikat.
Samas kaheldakse USA poliitilises soovis põllumajandust liberaliseerida.
USA poliitilise tahte olemasolu selgub loodetavasti pärast presidendivalimisi kuu aja pärast.
Mis on peamine põhjus, et uut põllumajanduslepingut pole sõlmitud?
Juulis ei suudetud kokku leppida nn SSMi (Special Safeguard Mechanism) ehk nn erikaitse mehhanismis arengumaadele, mis lubanuks arengumaadel teatud tingimustel tollitariife järsult tõsta.
Erimeelsusi tekitasid tingimused ja meetmete lubatud kestus, samuti turukaitse lubatud tase.
Selle üle vaidlesid ühelt poolt USA ning teiselt poolt India ja Hiina. Kokkulepe puudub siiani. Siiski - SSM pole ainus lahendamata probleem.
Kuivõrd olulised on WTOs sõlmitud kokkulepped riikidele?
Kui lepe oleks ebaoluline, siis oleks see ilmselt juba sõlmitud ja unustatud. WTO leppe sisule omistavad kõik WTO liikmesriigid jätkuvalt väga suurt tähtsust, hoolimata sellest, et see saab olema üks suur kompromisside kogum.
Eelkõige saab see olema suur kompromiss lõuna- ja põhjapoolkera vahel ning rohkem võidavad arenguriigid.
Milline mõju on WTO läbirääkimistel Eestile?
Eestil on kaotada ja võita vähe. Siiski, kuna EL on meie siseturg, jälgime läbirääkimiste kulgu ja püüame suuremate probleemide tekkimist ennetada.
Samas avaldas WTO kaudselt Eestile mõju juba enne meie liitumist WTOga 1998. a, sest Eesti avas turud ja hakkas kauplema kogu maailmaga. ELiga liitumise järgselt suurenesid meie põllumajanduse turukaitse ja toetused ning tarbija jaoks kallinesid näiteks ELi kõrge turukaitse tõttu suhkur ja banaanid.
WTO reeglid on tinginud maailma põllumajanduspoliitika laiemad põhisuunad, ning kõiges, mis on juba kokku lepitud, pole tagasiteed.
Kas WTO tööst tarbija võidab või kaotab?
Turgude liberaliseerimise tulemusena tarbija pigem võidab, mis ei tähenda, et kõikides kaubagruppides ja igal pool maailmas üheaegselt. Samuti ei tähenda see seda, et tootja reeglina kaotab.
Maailma kaubandusorganisatsioon
- World Trade Organisation ehk WTO Hõlmab ca 95% maailma kaubandusest; kehtivad lepped on leevendanud paljude turutõkete mõjusid. Siiski, kaugeltki mitte kõik vabakaubandust diskrimineerivad meetmed pole veel keelatud. Usutakse, et kehtivad kaubanduspiirangud halvavad maailma majanduse arengut pikemas perspektiivis.
- WTO reeglid mõjutavad ELi ja Eesti põllumajanduspoliitikat ning ELi siseturgu.
- WTO nn Doha vooru kaubandusläbirääkimiste hetkeseis: laual on sisuliselt keerukas kokkulepete pakett ja uute reeglite sisu muudaks 153 WTO liikmesriigi põllumajanduspoliitika suunad sarnasemaks ELi põllumajandusreformi suundadega.
- Eesti tootja jaoks oleks Doha leppe sõlmimine enamasti soodne, sest ELi põllumajanduse globaalne konkurentsivõime ei kahaneks pärast 2003. a reforme; lisaks looks üleilmne üldine suund liberaliseerimisele soodsamad eeldused ühtlustada põllumajandustoetuste tasemed ELi siseselt.
- WTO läbirääkimiste saatus selgub lähikuudel. Üha enamates riikides on siiski suurenenud sisepoliitiline surve pigem protektsionismi kui liberaalsuse suunas.
Allikas: WTO
