Värniku sõnul on otsetoetused muutunud turvavõrgustikuks olukorras, kui toiduhind pole olnud turul kõige soodsam. "Kui 2008-2009 piima hind kukkus, siis otsetoetused aitasid täita võetud kohustusi."

Eesti asukoht on Värniku hinnangul põllumajanduse tootmise jaoks suhteliselt soodne kui vaadata tulevikutrende. "Peame siiski arvestama, et Eestis olemas selged äririskid, mis seotud tootmis- ja hinnariskidega. Selleks peab olema turvarahakate, et halbu aegu üle elada."

Värniku sõnul on oluline mõista, et toidutootmise sisendihinnad kasvavad. Kui varem oli siinne maa ja tööjõud odav, siis enam ei saa meid pidada odava ressursiga riigiks.

Ka professori sõnul on otsetoetuste eesmärk hägustunud. "Õige eesmärk oli saamata jäänud tulu kompenseerida, ent nüüd on mindud teiste eesmärkide juurde nagu rohestamine ja keskkonnakaitse." Ta lisas, et siin oleks vaja kaaluda, kas kõiki riike on õige sama põhimõtte alusel vaadata ning ajaloolisest tasemest lähtumine ei ole õigustatud.

Värnik nentis, et ÜPP pole suutnud täielikult täita oma ühte eesmärki - hoida elu maal. Oluline on saavutada vürdsed otsemaksed liikmete vahel ning enam keskenduda elanikkonna varustatuse tagamisele toiduainetega. Tootmisest lahti seotud toetused on nüüd enam kinni seotud maakasutusega, mistõttu maad kasutatakse mitte sihipäraselt - niitmise toetamise asemel tuleks toetada toidu tootmist. Siiski ei saa ÜPP Värniku sõnul olla allikaks kõikide maaelu probleemide lahendamiseks.

"Maa kui peamine põllumajanduslik tootmisressurss ei tohiks liikuda teiste riikide residentide kätte," võttis Värnik oma esitluse kokku.