Bulitkot võib nimetada sündinud loomakasvatajaks. 6–7aastasena mäletab ta end juba koos naabrilastega karjas käimas.

Keskkooli ajal, kui ta esialgu emale ja hiljem kogu farmi lüpsjatele suvel puhkust andis, olid tal sisse seatud raamatud, kus kirjas lehmade andmed, sugupuud ja toodangud.

Nii ei olnud kellelegi üllatus, kui pärast keskkooli läks Tanel riikliku tõulava stipendiaadina maaülikooli loomakasvatust õppima.

Vilets sperma jäi tulemata

Praegu juhib see väike valge peaga poiss kümnendat aastat edukalt üht Eesti paremini toimivat ühistegelist organisatsiooni, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistut.

“Eestil on hästi läinud, et siin suudeti säilitada oma tõuaretus,” kiidab Bulitko oma eelkäijat, mustakirju karja aretusühistu juhatajat Enno Siiberit.

Kui riiklike seemendusjaamade ja aretuskeskuse erastamiseks läks, oli sakslastel plaan kõik ära osta. Siiber ja põllumajandusettevõtete juhid ei lasknud sel juhtuda. Tänu sellele on Eestis alles oma spermatootmine ning kasvatatakse tõumullikaid, keda juba 10 aastat müüakse edukalt üle Euroopa.

“Vabalt oleks meil võinud juhtuda nii nagu Leedus, et oma tõumaterjali tootmist ei ole ja Euroopast tuuakse sisse viletsat üheeurost spermat,” räägib Bulitko.

Kui Tanel Bulitko 1995. aastal mustakirju karja aretuskeskusesse tuli, ei olnud segased ajad veel läbi. Mustakirju karja aretuskeskus Kehtnas tegutses eraldi, sellele liideti Eesti peekonsigade aretus. Punase karja aretajatel oli Tartus oma ühistu, omaette nokitsesid maakarjakasvatajad. Ühistute liitmine olnuks õige ja loogiline, ent asi jäi isikute taha. Punase ja mustakirju karja aretajad said ühele meelele alles 2002. aasta novembris.

Kolm aastat pärast maaülikooli lõpetamist kutsuti Tanel Bulitko kandideerima aretusosakonna juhataja kohale. “Kandidaate oli palju – majandijuhte, isegi poliitikuid,” teab ta. Lõpuks otsustati siiski 25aastase Bulitko kasuks.

Tõukari päästeti

1998. aasta oli Euroopa loomakasvatusele keeruline. Just siis hakkas farme niitma hullulehmatõbi. Kui 1991.–1997. aastani sai Euroopast sisse tuua tõupulle ja mullikaid, siis nüüd läks Euroopa uks kinni.

Eesti parimatest farmidest oli seni seemendusjaama ostetud aastaseid pullikuid, kellest loodeti kasvatada tõupullid. 1998. aastal langes kolinal piimahind. Piimakarjapidajate sissetulekud kukkusid, see tõi kaasa söötmise halvenemise. Nii ei olnud oma farmidest saada piisavalt korralikke loomi. Tekkis oht, et tõukarja hulk langeb alla aretuseks vajaliku piiri.

Lahendus jäi otsida uuele aretusosakonna juhatajale. Koos kolleegidega pani Tanel Bulitko aluse ETKÜ noorpullikasvandusele. Renditi kaks korralikku lauta, kuhu osteti kokku parima toodanguga lehmade 1,5–2kuused pullvasikad.

Edasi hakkas Bulitko ajama äri USA ja Kanadaga ning algatas sealt embrüote ostmise. Embrüod siirdati siin mullikatele. Sündinud pullvasikatega täiendati noorpullikasvandust. Lehmvasikad jäeti tippfarmidesse ja neist said pulliemad, kelle pullvasikad osteti omakorda ühistule.

Noorpullikasvanduse rajamist ja seemendusjaama ümberkorraldamist kutsuti nõustama hollandlased. Tänu sellele sai ETKÜ aretusmaterjali tootmise süsteem – nii spermalabor kui ka pullide pidamine – Euroopa tunnustuse juba 2001. aastal. Samal aastal müüdi esimene partii tõumullikaid Poolasse.

Eesti mullikad välismaale

2000. aastal valiti Tanel Bulitko ETKÜ juhatuse esimeheks. Tõumullikamüügi süsteemi käimalükkamine – nõuetekohaste mullikate väljaotsimine, omanike õpetamine ja julgustamine, loomade kokkuvedu, veterinaarprotseduurid, laadimine – ja uute partnerriikide leidmine on sellest ajast peale olnud üks tema põhitegevusi.

“Esimesed kontaktid tulid ikka väga raskelt, aga nüüd on meie mullikaid müüdud isegi Hollandisse, kust olime ise harjunud ostma. Kui on juba käsi sees, tuleb tekitada pikaajalised ärisuhted ja neid hoida,” räägib Bulitko.

Kaks viimast aastat, mil piimahind oli jälle alla igasugust arvestust, suurendasid mullikamüüki kõvasti. Mullu rändas hulk meie mullikaid Maltale, tänavune suurim ostja on Türgi. Praegu müüakse Eestist välja üle 1000 tõumullika aastas.

“Ühelt poolt on edukas mullikamüük suur tunnustus meie karjakasvatajatele, teisalt on tekkimas oht, et liiga palju tõuloomi läheb välja ja oma karja aretamiseks jääb heade tõuloomade hulk taas väikeseks,” muretseb aretusühistu juht.

Ühest sellisest kriisist on ETKÜ Tanel Bulitko eestvedamisel juba välja tulnud, aga seda, mis saab teisega, ei julge mees ennustada. “Kogu aretus sõltub tegelikult piimahinnast,” ei vaata ta tõsiasjadest mööda.

Õnneks on praegu seis paranemas. ETKÜ poole on mullikaostu huviga pöördunud peale türklaste 4–5 Eesti piimatootjat, et karja suurendada ja uus laut ehitada.


Olev Saveli, EMÜ emeriitprofessor

Tanel-Taavi Bulitko esindab tõuaretajaid paljudes ühendustes. Juhina on ta osanud enda ümber koondada asjatundlikud ja laia silmaringiga praktikud, teenindamaks tervet Eestit.

Välisriikidega on tal side rahvusvaheliste organisatsioonide ja tõumüügi kaudu. Tanel on populaarne oma hea keele- ja suhtlemisoskuse poolest.

Kuigi olekult noor ja lõbus, on Tanel Bulitkol väga konkreetsed seisukohad, mida vanem põlvkond ei oskagi enam haarata. Tanel on täiesti uus nähtus eesti tõuaretajate seltskonnas.


KANDIDAAT

Tanel-Taavi Bulitko
Eesti Tõulooma-kasvatajate Ühistu (ETKÜ)

- Keava, Kehtna vald, Raplamaa.

- Veiste aretusmaterjali tootmine ja müük, tõuloomade ost-müük, tõuloomade ja tõukarjade hindamine, seemendusteenused ja nõustamine, tõuloomade näituste ja oksjonite korraldamine.

- Kasutatakse 200 ha maad.

- 225 tõupulli.

- Nüüdisaegne spermalabor, tootmishooned.


KONKURSS

10 aastat on domineerinud piimakarjakasvatajad

“Aasta põllumehe” konkursil on kõige rohkem osalenud piimakarjakasvatajaid. Eesti piimakarjakasvatajatest on aasta põllumehe tiitli saanud Raivo Musting, Jaak Hinrikus, Arvo Kuutok, Aavo Mölder ja Andres Härm. Peeter Kibe on pälvinud elutöö preemia.

Seakasvatajatest on tiitli võitnud Ermo Sepp ja Mart Timmi. Samas lihaveisekasvatajad ei ole siiani aasta põllumehe tiitlit saanud.