Edukas hobusekasvataja aimab aastaid ette
"Minu jaoks on hobusekasvatus nagu iga teine tõuloomakasvatus," ütleb Lendermäe talu noor perenaine Sanna Turu. "See on tootmine, mille lõpp-produktiks pole mitte vorst, kohupiim ega rapsitonn, vaid äärmiselt läbimõeldud ja kaalutud valikute tulemusel saadud puhtatõuline varss."
Teravilja või kartuliga võrreldes teeb asja natuke erilisemaks ja riskantsemaks see, et toode on elusorganism ning tema omahind muutub ajas päris palju, erinevatel arengu- ja treeningetappidel võib hobuse hind erineda lausa kordades.
Aastane eesti raskeveo tõugu sälg maksab 1600−2000, parimas varssumiseas mära 2800−3500 eurot. Sugutäkke müüakse haruharva ja hinnad algavad 3500 eurost. Varsasaamiseast välja kasvanud mära hind on 1600−2000 euro ringis.
Sanna Turu kinnitusel mõjutab hobuse hinna kujunemist märksa enam tegureid kui tõuveise, sea või lamba puhul. Kas või see, mida loom teha oskab – kas temaga saab ratsutada, teda ette rakendada või ehk mõlemat. Peale selle põlvnemine ja sobivus kasutuses olevate sugutäkkudega, atraktiivsed värvused, iseloomuomadused, voomad, halvad kombed.
Palju mõjutab ka temperament, sest ostjad ootavad raskeveohobuselt väga rahulikku ja peaaegu et flegmaatilist iseloomu.
Läbimõeldud otsused
Talu baasil kuus aastat tagasi loodud osaühingut Lendermäe on pererahvas nii hästi majandanud, et enamasti on majandusaasta lõpul kontole kogunenud ka pisuke "kommiraha". Seda pole linnas või soojal maal laiaks löödud, vaid tallu investeeritud.
"Minu nägemus hästi toimivast hobusekasvandusest on selline, et kõiki oma teadmisi ja kogemusi kasutades tuleb turunõudlust mõned aastad ette näha," selgitab noor perenaine, kuidas ta oma aretustöö plaane teeb, tõu säilitus- ja aretusprogramm silme ees. "Ma pean ära arvama, mida peab eesti raskeveohobuse huviline oluliseks kolme kuni viie aasta pärast – suurust, temperamenti, värvust, atraktiivsust või muud"
Ta on kindlalt veendunud, et pole mõtet toota hulka suvalisi suksusid ja siis püüda neile turgu leida. "Selliselt toimivad aretajad üldjuhul oma rahakoti sisu lugema ei vaevu. Ja pahatihti tegutsevad nad enese teadmata pidevas kahjumis."
Peale selle, et kõik otsused on alati põhjalikult läbi mõeldud, on Lendermäel ka teatud annus ebatraditsioonilisust: majandatakse vaid hobuseid ja rohusööta müües, hobuturismi ei viljeleta ja ratsutamisteenuseid ei osutata.
Hobusekasvataja diplomi ja põllumajandusettevõtete majandamise alase bakalaureusekraadiga naise sõnul on kasvanduses loomad alati kas liiga tiined, liiga noored, liiga isased või liiga väärtuslikud, et nendega ratsutamis- või rakenditeenust pakkuda.
Samuti ei võeta Lendermäel võõraid hobuseid hoiule. Mõned küll on kostil, kuid need on heade tuttavate hobused, kes elanud seal juba pikemat aega. "Võõraste loomadega kaasnev lisavastutus ja aeg tuleks võtta oma karja arvelt. Tasuvam on ise kasvatada ja õpetada," on perenaine veendunud.
Põllumajandustoetused on tema sõnul majandustegevuse lahutamatu osa ka hobusekasvatuses, nii meil kui mujal Euroopas. Ilma toetusteta oleks majandamine küll võimalik, kuid mitmeid kordi keerulisem.
"Ilmselt peaks siis mahtusid oluliselt suurendama, et ots otsaga kokku tulla," selgitab ta. "Tänavuste söödahindade juures näiteks ei kata ohustatud tõu kasvatajatele makstav toetus isegi mitte talvist heinakulu. Nii, et toetustest ei ela ära ükski tõsiseltvõetav hobusekasvataja."
Ohustatud tõu propageerija
Lendermäe talu 21 raskeveohobust on vabapidamisel − see on neile kõige loomulikum elamise viis. Suvisel karjamaal pakub varju võsa, talvekoplitesse on ehitatud puidust varjualused.
Vabapidamise eripära tõttu on karjatamisperiood tavalisest mõnevõrra pikem, seetõttu saavad turbamuldadel asuvad püsirohumaad igal aastal korralikult hooldatud. Ebatasane ja kivine kuivendatud raba on karjatamiseks väga sobiv, põllupidamiseks see ei kõlba. Maa võsastumise vältimiseks on aga hobused maastikukujundajatena omal kohal.
Eesti raskeveohobune on väga väikesearvuline – pelgalt 300 isendit – kohalik ja ohustatud tõug, mille püsimajäämine pole vaatamata viimastel aastatel saavutatud mõningasele varssade arvu kasvule siiski raudkindel.
1990ndatel sündis seda tõugu kümne varsa ümber aastas, 2010. aastal aga juba 43. Lendermäel, kus täku märakarja laskmise asemel käestpaaritust praktiseeritakse, sündis tänavu kolm varssa. Niisugune paaritusviis annab aretajale suurema kontrolli, võimaldades varsa sünnikuupäeva täpsemalt ette ennustada.
Kuna iga varss on kallis, viibib Sanna alati uue ilmakodaniku sünni juures. Praeguseks on tänavu paaritatud märade tiinused kontrollitud ja 2012. aasta suvel on Lendermäel oodata seitsme varsa sündi.
Selleks, et tõugu säilitada ja müüa, peab aretaja selle arengu ja tõusiseste muutustega väga hästi kursis olema. Ohustatud tõuga kaasneb ka selle propageerimise vajadus. Tegu on rasketüübilise hobusega, kes aktiivsesse sporti ei sobi. Tema kasutusvaldkondi on vaja tutvustada ning proovida talle ka uuemaid rakendusvõimalusi leida.
Peale selle tuleb silma peal hoida turumuutustel ja uutel aretussuundadel üldisemalt, olla kursis ka teiste hobusetõugude ja nende kasvatajate tegemistega, sest turg kujundatakse ju üheskoos.
Olgugi, et hobuste müügis pole elavnemist märgata, on Soomes eesti raskeveohobuste vastu tuntav ostuhuvi olemas ja eestlastelegi paistab viimasel ajal see tõug enam meeldivat. Soome turu avastasid raskeveohobuste kasvatajad just tänu Sanna aktiivsele tegutsemisele.
Teadolevalt elab praegu põhjanaabrite juures pea poolsada eesti raskeveohobust, moodustatud on ka huvilisi koondav ühing ning sündinud esimesed varsad. Soome ei ole Sanna uuendusmeelse hobusekasvatajana peljanud müüa ka tõumärasid, sest need jätkavad ju sugu sealgi. Oluline on, et puhtatõuliste loomade arv kasvaks, olgu siis Eestis või mujal.
Eesti raskeveo hobuse propageerimisel on soomlannad seni olnud aktiivsemad kui siinsed hobusekasvatajad. Nad on mitmete turundusnippidega tutvustanud tõugu üle kogu Soome.
Aga ka eesti kasvatajad võivad oma pingutuste üle uhkust tunda, sest aktiivset kasutust leiab ja üha uut hoogu kogub koduleht www.raskeveohobune.ee, populaarses suhtluskeskkonnas Facebook on raskeveohobusel ligi 280 sõpra ja jätkatakse ka iga-aastast traditsiooni – eesti raskeveohobuste päeva korraldamist. 2012. aasta augustis toimub see esmakordselt Harjumaal, Lendermäe talu maadel. Perenaine Sanna Turu ootab kõiki huvilisi oma silma rõõmustama ja suurte hobuste ilu nautima.
Lendermäe talu / OÜ Lendermäe
Pereettevõte, omanik Sanna Turu.
Palgalist võõrast tööjõudu ei kasutata. Töödes-tegemistes aitab elukaaslane Kaur Kiisler.
Haridused: Järvamaa Kutsehariduskeskus hobusekasvatus; EMÜ põllumajandusettevõtete majandamine (bakalaureus), alustatud magistriõpingud põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise alal.
Tegevusalad: eesti raskeveohobuste kasvatamine ja müük, rohusööda varumine ja müük.
Haritavat rohumaad 126 ha, sellest heinmaad 100 ha ja karjakopleid 26 ha.
Hobuseid 21, neist 16 mära ja 5 täkku.
Aastas sünnib 7−10 varssa.
Riskide hajutamiseks läbi tootmise mitmekesistamise loodi hiljuti eraldi ettevõte aberdiin-anguse tõugu lihaveiste kasvatamiseks.
Koduleht: www.lendermae.ee
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus nr 12/2011.
