Minister: hobusekasvatajad peavad seljad kokku panema

                     
Minister: hobusekasvatajad peavad seljad kokku panema

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on kindel, et hobumajanduse tähtsus Eestis suureneb. Selle eelduseks on aga hobusekasvatajate omavaheline koostöö, riik saab olla partneri ja vaidluste korral ka vahemehe rollis.

Euroopas on riike, kus hobumajandus on suur majandusharu – Holland, Belgia, Taani. Kas Eestis võiks see samuti olla? Või pole meil mõtet unistada?

Unistada võib ja seda lausa peab tegema, ilma unistusteta arengut ei toimu. Hobumajandus on Eestis majandusharu, kus kogu potentsiaal pole veel kaugeltki ära kasutatud. See on maamajanduse tulevikuvaldkond. Ma mõtlen tõesti lootusrikkalt, et hobune toob linnast maale inimesed ja nendega koos ka raha. Sigalas noori daame ja tütarlapsi ei näe, tallis aga küll.
Praktiline, tootev põllumajandus vajab üha vähem inimesi, masinad teevad palju tööd ära. Hobused on aga emotsioone tekitavad loomad, kel on kaugemas tulevikus suur roll maa- ja regionaalpoliitikas.

Paraku peab ühiskond suuremahulise ja eduka hobumajanduse jaoks päris hästi arenenud olema. Vaba aega ja raha peab jaguma nii hobusekasvatajatel kui teistel inimestel. Meil on üheks takistuseks hetkel üldine madal ostujõud ja see, et inimestel on liiga vähe vaba aega.

Viimastel kuudel on erinevad hobuorganisatsioonid üksteisele sammu lähemale astunud, paar korda juba ühise laua taga istunud ja mõnedes küsimustes ka koostööd tegema hakanud. Milline see koostöö teie arvates olema peaks?

Hobuorganisatsioonid on olemas ja nad on ka täna meile partneriteks. Küll aga peab ütlema, et sektor on killustunud. Ühtset hobusekasvatuse sektori esindust pole olemas.

Kuid tunnistan, et me ei jõua kõigi organisatsioonidega eraldi tegeleda. Ootame, et meil oleks üks tugev partner, kes ettepanekuid teeb ja meiega läbi räägib, olles oma seisukohad eelnevalt erinevate hobuorganisatsioonidega läbi vaielnud. See on meie unistus ja soov. Mis ei välista, et erinevatel osapooltel on erinevad huvid, kuid me saame neid ka erinevalt käsitleda.

Oleme alustamas järgmiseks EL eelarveperioodiks (alates 2014) uue maaelu arengukava koostamist. Seal võiks hobumajandus sees olla samamoodi nagu teised põllumajandussektorid.
Ka tõuaretuses ja tõuraamatute pidamise alal saaks hobusekasvatajad senisest paremini koostööd teha. Tuleks selgeks vaielda, millised on ohustatud tõud, kas aretust ja säilitust saab koos käsitleda või peaksid need olema selgelt eraldi ja muud sellised asjad. Valdkondi, milles koostööd teha, jagub.

Ametnikega on sageli raske rääkida, nad ei julge öelda välja asju, mida peaks ütlema. Püüavad liiga viisakad olla. Ka selgitusi jagatakse vähe. Näiteks ei saa hobusekasvatajad aru sõnnikuhoidlate ehitamise nõuetest. Kas viga on suhtlemisoskuses, suhtumises või suutlikkuses?

Hobumajandus on Eestis küll väga väikesemahuline, kuid erinevad suunad ja mitmekesisus on selles olemas. Meil ei ole võimalik iga suuna peal palgal hoida pädevat ametnikku. Üks ametnik peab tegelema mitmete asjadega ning selle all kannatab tema pädevus.

See pole mitte ainult hobumajanduses nii, vaid ka karusloomakasvatuses, mesinduses ja mujal.

Ei maksa loota, et me saaksime lähiajal pädevaid ametnikke juurde võtta. Esiteks pole riigil selleks raha ja teiseks pole meil ka pädevaid inimesi saadaval. Hobuorganisatsioonidesse peab ka töötajaid jaguma.

Teine probleem on ametnike alahoidlikkus, mis pole seotud nende kompetentsiga. Eriti väljendunud on see neil, kel juba mõningane ametnikutöö kogemus olemas. Kuna valitsused ja ministrid vahetuvad, kaaluvad ametnikud oma igapäevatöös sageli, kui aktiivne ühe või teise poliitika elluviimisel olla võib. Kardetakse, et neid, kes eelmise valitsuse poliitika ellurakendamisel olnud väga aktiivsed, vaadatakse uues olukorras kui mittesoovitud isikuid.

Probleemiks on ka liigne ettevaatus ja kartus, eriti suhtlemisel esindusorganisatsioonidega, kes ametnike arvates võivad ministrile lähedased olla. Ma ei arva, et see tendents on väga suur, aga üksikutel juhtudel tunnetatav. Paljud ei taha ka konflikti sattuda ja püüavad kõigiga hästi läbi saada.

Üksikutel juhtudel on tegemist initsiatiivi puudusega, just selgitamisel, koolitamisel, nõuete tutvustamisel.

Umbes 10 aastat tagasi töötas ministeeriumi juures eesti hobuse komisjon. Probleemid ja erinevad seisukohad vaieldi selgeks ning eesti hobusel läheb täna hästi. Tori hobuse osas aga on hobusekasvatajad jätkuvalt erinevatel seisukohtadel. Kas ministeerium on valmis võtma vahemehe rolli ning moodustama tori hobuse komisjoni, kus asjad saaks sirgeks räägitud?

Jah, mõned keerulised küsimused on meil ka üksikute teiste loomaliikide, näiteks lammaste osas.

Nii hobuste kui lammaste puhul vaieldakse päris kirglikult. Ministeeriumi ametnikud ja poliitikud aga pole minu arvates õiged inimesed neid asju otsustama. Nõus, et seadusi võtavad lõpuks vastu poliitikud, kuid oleks naeruväärne, kui Riigikogu hakkaks hääletama selle üle, kas maalammas on säilinud või mitte. Seda peaks ikkagi ütlema teadlased, spetsialistid, eksperdid. Nende soovituste baasilt saavad poliitikud otsuse teha.

Ka tori hobuse puhul peaksid asjaomased spetsialistid seisukohad selgeks vaidlema. Kui meil endal eksperte ei jagu, tuleb abi paluda välismaalt.

Küll aga võiks ministeerium olla n-ö riikliku lepitaja rollis, kes ütleb, et nii sõbrad, nüüd istume maha ja räägime asjad sirgeks. Siis saab edasi minna ja areneda. Tunnistan, et vahemehe ja lepitaja rolli peaksime me täitma aktiivsemalt. See on üks võimalus tulevikus asju parandada.
Küll oleks hea, kui organisatsioonid annaks vahemehe vajadusest otse ministrile teada. Mõnikord on nii, et asjad ei jõua ametniku juurest ministrini. Ministri initsiatiivil saab siis osapooled kokku kutsuda.

Avaldatud toimetuse loal lühendatult ajakirjast Oma Hobu 3/2011. Täispikka versiooni saab saab lugeda ajakirjast.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Lapsed saavad rohkem puu- ja köögivilja
Otepää lasteaia mudilased Oliver, Kristina, Kerti, Merelle ja Margo armastavad värsket puu- ja köögivilja väga.
Saabuvast koolisügisest kasvab toetusraha, mille eest saab pakkuda värsket puu- ja köögivilja lasteaialastele ning 1.−5. klassi õpilastele.
Kuuma päeva kosutus
24. juuli 2014 13:21
Kuuma päeva kosutus
Kann külma teed võiks suvisel ajal külmkapis varuks olla, siis saab janu korral alati võtta. Soovi korral lisada puuvilju või jääkuubikuid. Jooki ei peagi serveerima tavapäraselt tassist, selleks sobib ka klaas. Kaval on hoida suvisel ajal paar klaasi alati sügavkülmas, sest niisugusest tassist jooki pakkudes ei muutu see nii kiiresti soojaks.
Kui suvesoojuses tundub, et vesi ei võta enam janu ära, annab kosutust mõnus jäätee, mida saab kodus ise teha.
Köögiviljade valmimine hilineb: kapsas ja porgand said külmašoki
“Kapsapead veel ei olegi, ainult lehed on laiali,” muretseb keskvalmiva kapsa põllul ASi Sagro tootmisjuht Madis Kahu, et juunikuus saadud külmašokk on lükanud saagi valmimise paari nädala võrra hilisemaks.
Aiandustalunikud kurdavad: porgand kidub, oad ei taha tõusta ning kurgid-kapsad avamaal kosuda. Jahe juuni­kuu pidurdas kodumaise köögivilja kasvamist kõvasti, nii et saagi valmimine hilineb varasemate aastatega võrreldes paarist nädalast kuni kuuni.
Helmen Kütt: Sain ametisse astudes petta
Eesti on võimas riik: meil on tervelt kaks kaitseministrit. Sotsiaalkaitse minister Helmen Kütt unistab sellest, et ta saaks õnnetusse sattunud tavainimeste tervist taastada samamoodi, nagu on see kaitseministril võimalik palgasõdurite puhul.
Sotsiaalkaitse minister Helmen Kütt (SDE) tunnistab, et sai ametit vastu võttes petta. Ta uskus võimupartneri juttu, et töövõimereformi kava on ka puudega inimestega läbi arutatud. Nüüd ütleb Kütt otse: reformi jõustumine tuleks edasi lükata.
Naine annetas muuseumile neitsist lehma
Haruldaste sarvedega lemmiklehma Mirdikest näitab Eesti Põllumajandus- muuseumi õuel muuseumi kommunikatsioonijuht Katrin Vask.
Eesti Põllumajandusmuuseumi töötajad said paraja üllatuse osaliseks, kui Puka lähedal elav maanaine otsustas annetada muuseumile oma lemmiklehma Mirdikese, keda lüpsta paraku ei saa.
Pärnu filmifestival – aeg elu üle mõelda
Festivali žüriikorüfee Edward Lucie-Smith (vasakult teine) on alati valmis põhjendama, miks filmis peab olema hea lugu.
Hiljuti üritasin dokumentaalfilmi teha.
Juristi nõuanne
24. juuli 2014 05:15
Juristi nõuanne
Ivo Mahhov