Toorglütserool – söödalisand piimakarjale

Viimastel aastatel on piimakarja söötmisel kasutusele võetud toorglütserool, seda ennekõike lehmade tugevdamiseks kas pärast poegimist või kõrge toodangu puhul.

Toorglütserooli söötmise võimaluste uurimine sai Eestis alguse 2008. aastal. Huvi glütserooli kui potentsiaalse söödalisandi uurimiseks näitasid üles nii piimakarjakasvatajad kui glütserooli müüjad.

Võõras ei olnud glütserool ka söödatööstusele, kus seda oli sarnaselt melassiga varem kasutatud granuleeritud söötades sideainena. Peale toiteväärtuse suurendamise vähendas see ka tolmu teket sööda käitlemisel.

Kuigi glütserooli kui võimalikku söödalisandit tutvustasid siinsele piimatootjale esimest korda Soome teadlased juba 1996. aastal Tartus toimunud teaduskonverentsil, jõudis “glütseroolibuum” meile 2000. aastate keskel, kui esimesed ettevõtted said loa alustada biodiisli tootmist. Nimelt on toorglütserool üks peamisi biodiisli tootmise kõrvalsaadusi. Ja kuna selle hind oli odav, hakkasid loomakasvatajad ning söödatootjad seda kasutama.

Valitsuste subsiidiumid ja Euroopa Liidu biokütuste regulatsioonid viisid biodiislitööstuse kiire laienemiseni kogu Euroopas. Praegu tuleb kogu maailmas vajatav glütserool – nii toiduaine-, farmaatsia- kui kosmeetikatööstuses – biodiisli tootmisest.

Teaduskirjandusest leiame viiteid sellele, et glütserooli kasutamine lüpsilehmade ratsioonis pole uudne, kuna juba 1950ndatel kasutati seda eksperimendis, selgitamaks selle potentsiaali ning kasutamist poegimisjärgse ketoosi ravimisel. Edasised katsetused jäid aga pooleli glütserooli liialt kõrge hinna tõttu.

Biodiisli tootmise puhul on tegu transesterfikatsiooni protsessiga, mille lähtematerjal on taimsed õlid, meie tootmistingimustes rapsiõli. Alkoholi (peamiselt metanool) ja triglütseriididega (õlid, rasvad) toimuva reaktsiooni tulemusel saadakse biodiisel ja kõrvalsaadusena toor­glütserool.

Halba ei tee

Ehkki toorglütserool kui söödalisand pole piimakarjakasvatajale tundmatu, küsitakse ikka ja jälle selle loomale ohutuse ja energeetilise väärtuse kohta.

Suurendamaks toormaterjalis glütserooli kogust, eemaldatakse sellest destillatsiooni käigus suurem osa veest ja metanoolist. Eestis toodetud ja veisefarmides kasutusel olev toor­glütserool sisaldab ligikaudu 85% glütserooli ja alla 0,4% metanooli. Toorglütserooli peetakse lüpsilehmale ohutuks söödalisandiks, kui selle metanoolisisaldus jääb alla poole protsendi toorglütserooli mahust. Samas on uurimused mäletsejalistega näidanud, et toorglütserooli söötmine 15–20% ratsiooni kuivainest ei põhjusta negatiivset mõju jõudlusnäitajatele ega vähenda söömust. On teada, et metanooli tekib ka näiteks liblikõielisterikka ratsiooni söötmisel ning vatsa mikroorganismid muudavad selle ainevahetuse käigus efektiivselt metaaniks.

Lisaks on praktikud tundnud muret võimalike raskmetallide olemasolu üle söödalisandis. Meie teadlaste katsetes kasutatud toor­glütseroolis jäi raskmetallide sisaldus lubatud piirnormidesse.

Toorglütserool on Euroopa Liidus ametlikult kinnitatud kui ohutu sööt veistele, mis aga ei tähenda, et piimakarjakasvataja ei peaks söödalisandi ostmisel küsima tarnijalt sertifikaati.

Toorglütserooli energeetiline väärtus sõltub eeskätt söödalisandi glütseroolisisaldusest. Teaduskirjanduse andmetel on rafineeritud glütserooli metaboliseeruva energia sisaldus 16,2 MJ kg kuivaines ning toorglütseroolil ligikaudu 14 MJ. Samas on toorglütserooli energeetilise väärtuse alusel võrreldud ka maisiga.

Sageli tuntakse huvi, kas toor­glütserooli võiks sarnaselt propüleenglükooliga kasutada poegimisjärgselt ainevahetushaiguste profülaktikas. Kindlasti võib, kuid senine praktika on näidanud, et poegimisjärgsel perioodil on propüleenglükool tõhusam ketoosi ennetamisel ja ravimisel.

Propüleenglükool fermenteerub vatsas vähem, imendub läbi vatsaseina ja lülitub maksa protsessidesse kiiremini kui glütserool.

Mõlema söödalisandi keemiline struktuur ja vatsa metaboolne rada on aga põhimõtteliselt sarnased, nad kas alluvad mikro­biaalsele fermentatsioonile, imenduvad läbi vatsaseina või liiguvad edasi peensoolde.

Propüleenglükooli manustamise viisidest peetakse kõige efektiivsemaks selle jootmist ravimjoogina, vähem efektiivseks segamist segajõusööda sisse, ja kasutuks selle söötmist täisratsioonilise segasööda koostises.

Söömus paraneb

Eestis tehtud uurimus lüpsilehmadega näitas, et pikaajaline 500 ml toorglütserooli suukaudne manustamine käsijooturiga uuslüpsiperioodil suurendas nii koresööda kui kogu kuivaine söömust, mis omakorda avaldas positiivset mõju piimatoodangule. Soovitame toorglütserooli koguseid ratsioonis suurendada järk-järgult, võimaldades vatsa keskkonnal söödalisandiga kohaneda.

Lisaks piimatoodangule suurendas meie uurimuses toor­glütserooli manustamine uuslüpsiperioodil piima laktoosisisaldust, selle põhjuseks oli ilmselt vere suurenenud glükoosisisaldus, mis omakorda võimaldas piimanäärmel sünteesida täiendava koguse laktoosi.

Kuna glütserooli manustamine lehmadele jooturiga on töömahukas ja vajab füüsilist jõudu, on uuritud ka glütserooli kasutamise võimalusi selle lisamisel söötade ja/või segasööda koostisse. On teada, et kui sööta toorglütserooli umbes 500 grammi päevas paaril esimesel laktatsioonikuul segasööda hulgas, suureneb kuivaine söömus ja tõuseb piimatoodang.

Teine suurem uurimissuund selgitas seda, mil määral on võimalik täisratsioonilises segasöödas asendada teraviljajahusid toor­glütserooliga ning milline on mõju toodangunäitajatele.

Asendamishuvi põhjuseks on see, et teraviljahinnad võivad sõltuvalt aastast kõikuda suures ulatuses, sundides piimakarjakasvatajaid otsima muid söödalisandeid, et säilitada piimatootmise kasumlikkus.

Meil tehtud uurimuses, kus odrajahu osaliselt asendati toor­glütserooliga (maksimaalne kogus oli 3 kg/päevas) rohusilol baseeruvas täisratsioonilises segasöödas, suurendas glütserool ratsiooni kuivaine söömust. Samas ei mõjutanud suhteliselt suurte glütserooli koguste söötmine ebasoodsalt vatsa keskkonda, piima koostist ega koresööda toitainete lõhustuvust.

Meie tulemustele leiab kinnitust ka teaduskirjandusest, kus mitmed autorid tõdevad, et lehmade tervis ja produktsioon ei saa kahjustatud ka siis, kui ratsiooni lisada 15% glütserooli, vähendades samal ajal teraviljade osatähtsust ratsioonis.

Põhjusi, miks glütserooli lisamisega ratsiooni kaasneb suurem kuivaine söömus, võib olla mitu. Esiteks on selle puhul tegu magusamaitselise vedelikuga, mis võib stimuleerida looma isu. Teiseks, lisades seda täisratsioonilise segasööda hulka, toimib glütserool nn sideainena, mis ei lase loomal peenemaid ratsiooni osiseid, eelkõige teraviljasid koresöödast eraldada.

Kuigi teaduspublikatsioonide arv, mis on uurinud glütserooli lüpsilehmadele söötmise võimalusi, on viimasel aastakümnel üha suurenenud, on endiselt õhus mitmeid küsimusi. Olulisim neist on, kas erinevad toorglütserooli söötmise viisid mõjutavad üleminekuperioodi lehmade toodangunäitajaid ning kuidas see mõjutab tiinestumist, sest viimase kohta teave teaduskirjanduses puudub. Samas on taastootmine piimakarjades järjest suurenev probleem.

Võttes kokku Eestis tehtud uurimistööd, saame järeldada, et siinset söötmis- ja pidamispraktikat arvestades on toor­-

glütserool lüpsilehmadele sobiv söödalisand. Suhteliselt suurte toorglütserooli koguste manustamine uuslüpsiperioodil või täisratsioonilise segasööda koostises ei mõjutanud negatiivselt piimatoodangut ega vatsa keskkonda. Samas on toorglütserool piimakarjale ikkagi alternatiivne söödalisand, mille kasutamine sõltub selle ja teiste söödaratsiooni komponentide hinnast.

Toorglütserooli söötmise katsed tehti OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse projekti EU30002 raames.