05.08.2010, 00:00
Eldoraado lõpuks leitud! Siitsamast Eestist
Kaks aastakümmet Eestis elanud soomerootslane Annika Michelson püüab koos mõttekaaslastega leida eestlaste mälust ja majapidamistest jälgi põlistest koduloomadest ja taimedest.
FOTO:
Vanasti teadis iga perenaine, milline teravili millise toidu valmistamiseks kõige paremini sobib. Või et lamba kurgualusest villast saab lapsele pehme salli ja kintsupealsest mehele karused töösokid. Nüüd on need teadmised aegade hämarusse vajunud. Põliste koduloomade ja taimede kogumise ja hoidmisega tegeleb Eestis hetkel vaid käputäis inimesi. Üks neist on Annika Michelson. Ta on pärit Soome lõunarannikult Loviisa kandi piimatalust, kus elas koos neli põlvkonda. Esimest korda sattus ta Eestisse 1990. aastal Kopenhaageni ülikooli vahetusüliõpilasena. Ja on siia jäänudki. Annika on oma sõnul moodne väiketalupidaja. Talvel elab Tallinnas Õismäel, suvel Lääne-Virumaal Kiltsis kortermajas ning peab samas lähedal ka väikest ajahambast puretud talu. “Mu abikaasa ostis selle koha 1983. aastal. Oleme seda hoidnud nii, nagu ta on, pole midagi ehitanud. Hooned on hõredad, talvel neis elada ei saa.” Väikese suvemajapidamise näol on tegu omamoodi õppetaluga, kus saab teha tutvust maalammastega, uurida vanu lilli ja muid taimi, kaeda mitmeid aiatüüpe – roigas-, risu- ja kiviaeda näiteks. Sealsamas toimetab Annika ka oma katsetusi. Juba kolmandat aastat korjab ta iga päev lambalaudast ja niidult sõnniku kokku, umbes ämbri jagu. Just nagu sajandeid tagasi Kullamaa kandis elanud Sitakoti Mats, kes külarahva naeru saatel kõik hobusepabulad kotti ajas ja nendega oma põldu väetas. Naerjad jõukaks ei saanud, küll aga Mats, kes rukkikasvatamisega nii rikkaks meheks sai, et ostis end pärisorjusest vabaks ja maeti jõukale mehele kohaselt kirikuaeda.