Vabaduse platsil looklevat piimasaba vaadates näis küll, et solidaarsust ilmutavad piimasõbrad on valdavalt pensionärid, sekka ka mõni titega ema, kel vaba aega laialt käes. Ja isegi kui ise piima ei joo, siis Kiisu-Miisu sellest kindlasti ära ei ütle. Kus siis tööl käival inimesel on aega solidaarne olla, tema laob õhtul supermarketis oma toidukorvi täis ja kas selles ka piimakraam sisaldub, sõltub pigem sellest, kas perel on selle joomise-söömise harjumus olemas või mitte. No aga põllumehed igatahes oma hädas solidaarsuse ülesleidmisele keskenduvad.

„Me ei sea kahtluse alla sanktsioone, mis on meie riigikaitselisest seisukohast kehtestatud ja millele idanaaber paraku omaga vastas, kuid usume, et elanikkond võiks selles olukorras olla solidaarne põllumeestega, et farmerid ja toidutööstus ei peaks olema ainsad, kes kogu selle raskuse enda kanda võtaks,“ pani Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus kokkutulnuile südamele.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Kalev Kreegipuu oli lettidest paarisaja meetri kaugusele Jaani kiriku nurga taha kaduvat järjekorda vaadates põhjendatult hirmul, et tonnist Maag Piimatööstuses just selle aktsiooni jaoks pudelisse villitud eripiimast vaevalt kõikidele jagub. Ega jagunudki, ent tähelepanu saadi ja eks see olnudki peamine. Ja tähelepanu abil püüavad farmerid teeneka põllumehe Juhan Särgava sõnul vältida eelmise kriisi tagajärgi, mil kaotati 35 000 piimalehma ja 1500 farmi.

Ülelinnalise piimapäeva korraldajad viisid hommikul ka Toompeale 101 liitrist pudelit piima, et kõik rahvaasemikud saaksid seda hommikusaia kõrvale mekkida ja selle juurde mõtiskleda, et riigieelarvet koostades ei ununeks need sajad ja tuhanded töökad kätepaarid, kes meie igapäevase leiva ja leivakõrvase toidulauale jõudmise eest hoolt kannavad.