Milleks künda, kui saab ka ilma
Tobrelutsude majapidamises ei ole enam ühtegi mullaharimisriista, küll aga Uus-Meremaalt pärit Cross-Sloti otsekülvik.
Külarahvas imestab, et Tobrelutsud jätavad oma põllud kündmata, ent Eestimaa Looduse Fond kuulutas nende pere tänavu sügisel Eesti kõige Läänemere-sõbralikumaks põllumajandustootjaks.
Põhjus on selles, et nad viljelevad künnivaba otseharimise tehnoloogiat, mis hoiab ära mulla erosiooni ja väetisainete ärakande põllult.
“Otsekülvil on mitu eesmärki, mis kokku võetult on säästev põllumajandus,” ütleb põllumajandusettevõtte OÜ Pirmastu juht Toomas Tobreluts.
Puud kasvavad adrast läbi
Adrata mullaharimise viise on mitu. Üks on minimeeritud ehk pindmine mullaharimine, mille puhul küll ei künta, aga haritakse maad enne kündi randaali või muu agregaadiga. Teine on otsekülv, mille puhul maad üldse ei harita ja seeme viiakse otse kamarasse.
Künnita põlluharimist peetakse Eestis siiani uudseks mullaharimistehnoloogiaks, kuigi esimesed julged hakkasid seda tegema juba 1980ndate lõpul.
Mis aga puutub täisotsekülvi, mille puhul maad üldse ei harita ja seeme külvatakse otse kõrrepõldu, siis leidub põllumehi, kes on seda viljelenud kümmekond aastat.
OÜ Pirmastu võimas otsekülvik pärineb ookeani tagant, kuid hulk põllumehi on valinud VMi külviku, mille on välja töötanud soomlased.
Esimese VMi otsekülviku tõi Eestisse Valgamaa põllumajandusettevõtte OÜ JoKa Maa juht Kaido Edenberg 2000. aastal. Tema külvikuesitlusest sai indu Viljandi viljakasvataja Viktor Leis, kes soetas teise VMi külviku. See on külvik, mis viib seemne ja väetise üheskoos otse mulda ning mille puhul ei vajata pinnase ettevalmistamiseks eraldi mullaharimisriistu.
Viktor Leis kündis oma põlde viimati 2001. aastal. Nüüd ütleb, et ei künna enam põhimõtteliselt. Adrastki on juba puud läbi kasvanud.
Juba enne otsekülvile üleminekut rakendas Leis oma põldudel freeskülvi − haris maad ja külvas ühe käiguga. Oma praegusest põlluharimistehnoloogiast rääkides rõhutab ta, et see on täisotsekülv, sest otsekülviks peetakse vahel ka minimeeritud harimist.
“Sain sellele jälile Soome ajalehe Maaseudun Tulevaisuus kaudu,“ meenutab Leis oma tutvumist täisotsekülviga. “Maailmas on see laialt levinud, osa soomlasi hakkas seda mitukümmend aastat varem viljelema kui esimesed eestlased. “
Säästab aega ja kütust
Esimese põhjusena, miks ta otsekülvi valis, mainib Leis, et selle puhul on poole vähem tööd kui kündmisega. Samuti tunnistab Leis, et otsekülvi viljeledes sõltub ta vähem ilmast.
“Ükskord külvasin päev otsa turbamaal heinaseemet ja seenevihma sadas,“ meenutab Leis. “Polnud probleemi.”
Ta selgitab, et kui pole küntud, pole ka mulda lahti liigutatud ja see ei muutu kergema vihmaga poriks, mis kleepub traktori ja külviku külge. “Ja kui põuaga mulda ei liiguta, ei aurustu niiskust õhku.”
Kaido Edenberg ütleb, et tema ettevõtte põldudel lõppesid tööd kaks kuud tagasi. Tööjõu ja aja kokkuhoiu kõrval peavad täisotsekülvi viljelejad oluliseks ka kütuse kokkuhoidu.
Põllumajandusteadlasel Peeter Viilil on Kuusikul katse käsil olnud pea veerandsada aastat. Ta püüab selgitada, kuidas mõjutab põllukultuuride kasvamist ja saaki künnipõhine mullaharimine, kuidas minimaalharimine ja kuidas otsekülv. Katsest on selgunud, et töödeks kuluva aja ja mootorikütuse kulu on tavaharimisel tunduvalt suurem. Võrreldes künnipõhise viljelemisega, on talivilja otsekülvi kulud ligi viis korda väiksemad ning kulub paar-kolm korda vähem kütust.
Viktor Leis ei jäta märkimata ka looduskaitselist aspekti: otsekülv väldib toitainete väljauhtumist ja süsiniku lendumist pinnasest.
Tartumaal 350 hektaril vilja kasvatav Rein Jurs tunnistab, et alustas otsekülviga häda sunnil. “Mul on ainult üks abimees ja kahekesi ei suuda kõike ära teha – künda, kultiveerida ja kive koristada,” selgitab Jurs, kes on otsekülvi viljelenud 2004. aastast. “Otsekülviga jääb hulk operatsioone ära. Peaasi et õigel ajal saaks vili maha ja koristatud.”
Aabitsatõed puuduvad
Peeter Viili hinnangul rakendatakse otsekülvi Eestis umbes seitsmel protsendil põllumaast. Taliviljadest külvatakse tema hinnangul aga lausa 80% minimeeritud mullaharimisega või otse.
“Viimase kümne aasta trend on olnud, et ader jääb tagaplaanile,” kinnitab teadlane. “Otsekülv kulutab vähem vahendeid, kütust ja tööaega.”
Teaduslikult on otsekülvi Eestis vähe uuritud, aga küsimusi tekib meestel ohtralt.
Palju informatsiooni ammutatakse internetist. Seetõttu on VMi külvikute omanikud, keda on üle poolesaja, moodustanud VMi klubi või vabaühenduse. See tähendab, et käiakse koos ja jagatakse kogemusi.
“Iga põllumees on omaette tark, aga otsekülvi vastu peab olema sügav huvi,” arvab Leis. “Kui otsekülviga midagi valesti läheb, siis tuleb uurida, mis valesti läks, mitte hakata tehnoloogiat süüdistama.”
Leisi sõnul teebki otsekülvi viljelemise keeruliseks asjaolu, et küsimusi tekib palju, aga aabitsatõdesid on raske leida.
Üks põhjus, mis otsekülvi arengut pärsib, on psühholoogiline. Eestis on endiselt valdav seisukoht, et põlluharimise aluseks on kündmine.
Ka täisotsekülvi entusiast Viktor Leis tunnistab, et ega algne pilt otsekülvipõllul kõige kenam just ei ole, kui võrrelda küntud põlluga. “Aga tibusid loetakse sügisel,” arvab mees ja kinnitab, et tema saagid on muutunud stabiilsemaks.
Otsekülvi viljelejad toovad veel esile, et kuna puudub künnialune tihe mullakiht, laseb põld vihma paremini läbi ja ei tekki uputust. Samuti on põldude olukord parem põuaga, sest niiskus jõuab maa sügavusest paremini üles. Pealegi on multšiks põhk, mis kaitseb maad kuivamise eest.
EMVI teadlased on välja selgitanud, et kirvereegel on selline: mida huumusrikkam muld, seda paremini sobib seal rakendada otsekülvi.
Savistel muldadel võib otse kamarasse külvatud seemne saagikus küntud põllu omast nigelamaks jääda.
Adrapõhise harimise juurde tuleb jääda põldudel, kus on palju umbrohtu, samuti mahetootjatel.
Otsekülv on üks adrata viljelemise liike, seemnete muldaviimine ilma mulda harimata.
Künnist loobumise motiivid on nii majanduslikku kui keskkonnakaitselist laadi.
Künnist loobumist on soodustanud ka põllumajandusmasinate ehituses toimunud muutused.
Täisotsekülvi puhul külvatakse seeme kõrremaale. Seda saab teha nii kevadel kui sügisel.
Täisotsekülvil lõikavad külviku kaksikkettad pinnasesse vao, millesse viiakse seeme ja väetis. Sügiskünd jääb ära. See tähendab nii rahalist kui ajalist kokkuhoidu.
Võib loobuda ka maa eelnevast kultiveerimisest − see hoiab kevadist niiskust kõrre all pikemalt.
Kui intensiivne maaharimine jääb ära, leidub mullas rohkem vihmausse, kes suudavad taimejäätmed kiiremini huumuseks töödelda. Paraneb mulla õhusisaldus, toitainete lendumine on väiksem ja taimede lagunemisel tekkivaid süsinikuühendeid eraldub vähem.
Kuusikul on pikaajalises külvikorra katses võrreldud kahekümne aasta jooksul nii künniga kui ka künnita mullaharimise mõju põllukultuuride saagile. Need katsed on näidanud, et künnist loobumine pole saaki oluliselt vähendanud.
Künnist loobumine nõuab tugevat taimekaitset.
Katsed näitasid ka seda, et mida efektiivsem on väetamine ja taimekaitse, seda tasuvam on otsekülv majanduslikult.
Pikaajalisel otsekülvi kasutamisel võivad põllukultuure hakata ohustama nälkjad, naksurlaste vastsed ja traatussid.
EMVI, täisotsekülvi viljelejad
