Ära põdrale kummarda!
Kui hakkad väga koogutama, võib põder vaadata, et mis väike elukas see metsa ilmunud on. Kui seisad aga püsti, võib ta silmade järgi hindamise teooria kohaselt võtta sind kui omasugust.
Seda õpetust hakkas keskkonnaministeerium levitama pärast seda, kui Jõgevamaal karu ja jahimees õnnetult vastakuti sattusid, nii et mees sai pureda ning karu otsa.
Kui keegi peaks metsas ootamatult karuga kohtuma, soovitatakse alati hoiduda äkilistest tegevusest, nagu kiire liikumine (ka jooks), karjumine või püssi paugutamine, sest need võivad karule näida agressioonina.
Teevad pettekat
Tasub veel teada, et karud, aga näiteks ka metssead või põdrad võivad mõnikord teha ootamatult kohatud inimese suunas n-ö petterünnaku, peatudes või muutes suunda vaid paar meetrit enne inimest.
Näiteks on Matsalu luhas kogetud, et põder võib enne sellist petterünnakut ka mõnevõrra imelikult käituda. Ta köhib ja kratsib ennast demonstratiivselt. Pealejooks lõpeb äkilise pöörde ja ärajooksuga.
Kõik nn pealejooksud ei pruugi olla rünnakud ega ka matkida rünnakuid. Näiteks metskitsede jooksuaja sokk võib tulla jooksuga vaatama, kes ta territooriumile on sattunud. Kui sokk saab aimu, et see pole sarviline konkurent, vaid inimene, võib ta olla küll tavatult julge, kuid pöörab lõpuks ikkagi otsa ringi.
Päris rünnakuid
Kõik loomad võivad rünnata ka päriselt, kui nad on sattunud olukorda, kus põgenemine pole enam võimalik. Samuti võivad rünnata haavatud loomad. Seda on ka Eesti jahimehed kahetsusväärselt palju kogenud.
Reeglina tasub inimesel eemale hoida loomadest, kes liiguvad koos järglastega, olgu jutt karust, põdrast või kellestki muust. Põhiline on, et ei jääks metsas loomaema ja ta poegade vahele.
Poegade kaitseks võivad muidugi rünnata kõik loomad ja linnud, olgu nad nii suured või väikesed kui tahes. Linnainimesed, kes näiteks vareste või hakkidega on sattunud liiga tihedalt kõrvu elama, on seda vast rohkem kogenud kui metsainimesed.
Üldisi reegleid
Keskkonnaministeeriumi vahendatud spetsialistid õpetavad, et üldjuhul tuleks teada: loomad tunnevad ära su nõrkused. Näiteks spetsialistid, kes metsloomadega tegelevad (vaktsineerijad jt), teavad, et kui oled ise haige, siis ära looma juurde mine.
Samuti oskavad loomad ära tunda, kas tegu on naise või mehega. Naiste puhul jäävad nad nimelt rahulikumaks. Asi olevat selles, et nad tajuvad inimese kehakeelt. Mõnevõrra mõjutavat ka see, et tihtipeale on inimeste isased samuti suuremad nagu loomade omadki ning seega looma silmis kahtlasemad.
Seda, et loomad eristavad hästi naisi ja mehi, on kinnitanud üks me juhtzoolooge Aleksei Turovski.
Ruumi kõigile
Äkilised kohtumised saavad Eestis kiiresti võimendatud ja võivad kergesti hakata kujundama hoiakuid. Näiteks võib mõni inimene hakata metsloomi niimoodi pelgama, et ei julgegi enam metsa minna.
Kui inimene metsa läheb ja sealset elustikku väga hästi ei tunne, võib tal jääda teadmata, et samal ajal, kui ta enda arvates on metsarajal täiesti üksi, jälgivad teda juba mitmed silmad. Tavaolukorras ei taha metsloom, et tema teed inimese radadega ristuksid, mistõttu ta juba varakult ise eemale hoiab.
Kui ta seda pole teinud, tuleb kiirem lahkumine siis, kui inimese lõhn talle ninasse jõuab.
Samas on rääkinud üks isevärki loodusemees näiteks loo, kuidas ta metsas ööbides (vihmase ilma tõttu kiletüki all) ärkas selle peale, et metskits limpsis kile lohku kogunenud vett.
Inimest, kes läheb metsa hirmuta, seal üldjuhul keegi hirmutama ei hakka.
