Jää on pool Läänemerd kinni katnud
“Selle talve jää maksimaalne ulatus Läänemerel on nüüdseks enam-vähem käes, prognoosid pakuvad ilma soojenemist ja nii ei ole hetkel ka jääd enam juurde tekkimas,” rääkis Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi vanemteadur Tarmo Kõuts kaks päeva tagasi Maalehele.
Merejää ulatus saavutabki Kõutsi sõnul tavapäraselt maksimumi märtsi esimeses dekaadis, mil päike paistab eredamalt ja algab sulamisprotsess. Vaiksed ja külmad ööd võivad küll ka pärast 10. märtsi siin-seal jääkirmet teha, kuid olulisel määral jääd juurde siiski enam ei teki.
Keskmine talv
Tänavu kattis jää märtsi alguseks Liivi lahe pea täielikult, Pärnu lahes ja Väinameres on kinnisjää, Liivi lahe avaosas triivjää. Soome laht on 85% ulatuses jääga kaetud, enamasti triivjää on vaid idaosas ja Soome rannikul on kinnisjääd. Nii Soome kui Liivi lahes esineb ka rüsijääd.
Eesti rannikumerd silmas pidades ulatub jää Soome lahe suudmeni, Kõpu–Ahvenamaa joonele ja Liivi lahes Kura kurguni. Läänemere avaosas on peamiselt noor jää, mis tuule mõjul kergesti laguneb ja jää piirile või randa triivides rüsistub.
“Merejää ulatuse ja kogupindala mõttes on tegu üsna keskmise talvega, kus jää pindala ulatub pooleni Läänemere kogupindalast ehk umbes 200 000 km²-ni,” hindas Kõuts tänavust jääaastat.
Samas möönis Kõuts, meie tuntumaid selle ala spetsialiste, et jää pindala põhjal talvele hinnangu andmine on ikkagi ligikaudne. Isegi tänapäevaste meetoditega on jää paksust terve Läänemere ulatuses raske määrata, need mõõtmised on väga episoodilised. Samas on satelliidiinfo põhjal jää ulatus väga täpselt määratav. “Eks jäätee on siin ka muidugi näitaja, sest seda saab rajada vaid piisavalt paksule jääle, aga üksnes jäätee olemasolu järgi talve karmuse üle üheselt muidugi otsustada ei saa.”
Jää paksus kujuneb mitme asjaolu tulemusel, millest õhutemperatuur on küll kõige tähtsam, kuid samas merevee soolsus, lume olemasolu ning paksus jääl ja tuulerežiim on kokkuvõttes sama olulised.
“Piltlikult võib öelda, et jää vertikaalsest struktuurist on välja loetav terve talve areng,” selgitas Kõuts.
Kui jää on tekkinud tuulevaikse ilmaga, on see selge, läbipaistev kristalne. Kui lumi külmub jääks, on see läbipaistmatu lumejää. On külmad perioodid vaheldunud suladega, võib jäägi olla mitmekihiline, vahel vesi jne. “Jää struktuurist sõltub ka selle tugevus, mis on tähtis näitaja laevade jaoks, teatud kihilisusega jää võib olla probleemiks isegi jäälõhkujale.”
Kahe viimase talve iseärasuseks võib pidada lumerohkust jää tekkimise faasis. Värske ja koheva lume soojusisolatsiooni võime on nii hea, et juba 30–40 cm paksuse lumekihi all jää enam paksust juurde ei võta, kuigi külma võib isegi olla. Suladega muutub lumi tahkemaks ja saab osaliselt jääkatte osaks, moodustades lumejää kihi.
Jäämurdjate toel
Kõutsi sõnul midagi erilist selle talve jääpaksuses ei ole, lihtsalt lund on jääl palju. Narva lahes ulatub kinnisjää paksus 40–50 cm-ni ja Liivi lahes 50–60 cm-ni. Triivjää on Soome lahes 20–30 cm paksune ja Liivi lahes 30–40 cm, seega üsna keskmine.
Lähiajaloo talvedest mainis Kõuts 2002/2003. oma, mil Soome laht külmus kinni juba jaanuari alguses.
Lähiajaloo karmim talv oli 1986/87, kui ca 85% Läänemerest oli kinni külmunud ning jäälõhkujaid vajati terve Läänemere ulatuses.
“Sellised talved, kus terve Läänemeri kinni külmub, on tõesti harukordsed ja peaaegu et reeglina ka kroonikates kirjas,” lisas Kõuts. “Tihedamini juhtus seda ehk niinimetatud väikesel jääajal XVI–XVII sajandil.”
