Uus invasiivne haigus meie harilikul männil
Käesoleva sajandi algul on meie metsa-, pargi- ja linnapuid asustanud uued haigused, näiteks saaresurm (tekitajaks pisiseen Hymenoscyphus pseudoalbidus), punavöötaud (Mycosphaerella pini), pruunvöötaud (Mycosphaerella dearnessii) ja veel eestikeelse nimeta haigusetekitaja Diplodia pinea, mida nüüd tuntakse teaduskeeles uue nimega Diplodia sapinea.
Viimasest ja tema tekitatud haigusest tulebki siinkohal pikemalt juttu.
D. sapinea on ohtlik haigusetekitaja männi-, seedri-, nulu-, lehise-, elupuu-, kadaka-, kuuse- ja ebatsuuga perekondadesse kuuluvatel okaspuudel, teadaolevalt enam kui 30 okaspuuliigil. Kõige vastuvõtlikumad sellele haigusetekitajale on siiski männiliigid, sh meie kodumaine harilik mänd.
Tegelikult võiks seda seent nimetada isegi “universaalseks” patogeeniks, sest ta kahjustab käbisid ja seemneid, okkaid, võrseid, isegi juuri ning kõigele lisaks tekitab ka puidusinetust. Metsakasvatajate muredele on seega lisandunud veel üks puidusinetust tekitav seen, mis kahtlemata ei rõõmusta ka puidu töötlejaid ja kasutajaid.
Levib lõunast põhja suunas
Diplodia sapinea on selgelt lõunapoolse päritoluga seeneliik ja seda pole mükoloogid Eestist kunagi varem leidnud, rääkimata tema tekitatud kahjustustest puudel. D. sapinea avastati Eestis esimest korda musta männi käbidelt Järvseljal 2007. aasta septembris.
Järgmise aasta sügisel leiti seda seent eksootmändidelt juba nii Pärnust kui Muhumaalt, 2012. aasta sügisel aga dokumenteeriti see patogeen ka looduslikul harilikul männil Vormsi saarel, kus nakatunud olid vaid üksikud puud.
Meie plaanilistel uuringutel, ka hoopis teisi metsapatogeene seirates, koguti proove üle Eesti. Ja avastati möödunud aasta sügisel, et D. sapinea front, laienedes lõunast põhja suunas, on jõudnud juba Saaremaad ja Lõuna-Eestit ühendavale kujuteldavale joonele, mida võiks seeneleidude järgi pidada praegusel hetkel tema levikupiiriks Eestis.
Lihtsustatult öeldes patogeen ilmselt levib lõunast põhja suunas.
Seda kinnitab asjaolu, et D. sapinea on levinud Lätis, kuid teda pole veel leitud Soomest. Meie välitöödel on avastatud seenpatogeenile viitavaid tunnuseid nii hariliku männi käbidelt, okastelt kui võrsetelt.
Kuidas haigust ära tunda?
Tegu on eelkõige okkaid ja võrseid kahjustava seenega, seega on kõige iseloomulikumad tunnused noortel puudel kuivanud oksad (vt foto). Eriti iseloomulikuks tunnuseks haigusele on kahjustatud võrsetel esinevad hallika tooniga okkad ja vanematel puudel võib võrsetel näha poole lühemaid okkaid kui on tervetel võrsetel.
Visuaalsel vaatlusel võib sümptomeid puul segi ajada juba ammu tuntud okaspuu-võrsevähi (tekitaja Gremmeniella abietina) omadega. Kõige kindlamalt saab D. sapinea’d määrata siiski mikroskoobi all suguta arengujärgu eoste ehk koniidide järgi, need on suhteliselt suured, piklik-ovaalsed, pruunikat tooni ja küpselt ühe või kahe ristvaheseinaga. Luubiga uurides saab eristada okastele ja võrsele tekkinud iseloomulikke, ümara kujuga tumedaid, keskmiselt 0,25mm läbimõõduga viljakehi.
Esmanakkus puul toimub sageli käbidel, ja viljakehad neil (käbi seemnesoomustel) on nähtavad omapäraste mustade poolümarate mügaratena (vt foto). Need on eri männiliikide käbidel suhteliselt sarnased.
Milles seisneb ohtlikkus?
D. sapinea ohustab nii noori kui täiskasvanud puid, ei jäta puutumata ka taimlataimi. Nakkus toob kaasa võrsete jooksva aasta juurdekasvu suremise.
Võrsete suremine aasta aasta järel põhjustab puude kängujäämist ja lõpuks hukkumist. Kirjanduse andmetel võib puude nakatumine vähendada puidu juurdekasvu kuni 40%.
Võrsete suremine, mis lõpeb puude hukuga, võib lisaks metsamajanduslikule kahjule olla probleemiks ka haljastuses ja parkides, kus seen võib kahjustada puude väljanägemist ja tekitada puude surma. Tõsisemat kahju tekitab see patogeen eksootmändidele, analoogselt punavöötaudi kahjustusega mägimännil.
D. sapinea kui puidusinetuse tekitaja toob puitu rikkudes kahju metsa- ja puidutööstusele.
Ohtlikuks muudab seene veel see, et ta levib kergesti käbide ja seemnetega, kusjuures seemnetel ei pruugi paista väliselt midagi häda olevat.
Kuna D. sapinea on Eestist leitud harilikult männilt alles suhteliselt äsja, pole selge, millist üldkahju see patogeen võib põhjustada. Seega tuleb teda jälgida ja uurida, et töötada välja asjakohane tõrjestrateegia. Invasiivsete patogeenide kiire avastamise, tuvastamise ja tundmaõppimise seisukohalt on äärmiselt tähtis haigusetekitajate sihikindel monitooring ning nende metsapatoloogiline uurimistöö.
Lugejaile pakume tutvumiseks ja kasutamiseks meie välja töötatud lihtsat männiokastel esinevate haiguste määrajat, mis käsitleb nii tuntud kui ka uusi patogeene mändidel, sh Diplodia sapinea. Loodetavasti aitab määraja haigusi lihtsamalt tuvastada.
Määraja leiab interneti-aadressilt http://ph.emu.ee/~drenkhan/okas/manni_okkahaiguste_lyhimaaraja.pdf.
Lõpuks ka üleskutse lugejaile: kui panete tähele võimalikke Diplodia sapinea kahjustusi, on teave neist oodatud ka e-aadressil rein.drenkhan@emu.ee.
