5 aastat ELis: Palgatõus põllumajanduses kiirem kui keskmise palga tõus Eestis
Millised arengud on läbi teinud Eesti põllumajandus viimase viie aasta jooksul - ülevaate selle kohta on kokku pannud riigikantselei.
Põllumajanduse ja maaelu üldine areng
Põllumajandus on olnud läbi aegade Eesti maaelanikkonna jaoks põhiline tegevusala. 1990. aastatel majanduses toimunud muutused tõid maal kaasa tööhõive languse ja rahvastiku liikumise maalt linnadesse. Sellega seoses hõrenes maal niigi hõre asustus veelgi, langes ostujõud ja vähenes noorte osakaal. Palju maad jäi kasutusest välja, maastiku olukord halvenes. Põllumajanduse osakaal vähenes kogutoodangus, tööhõives ja maakasutuses. Eesti maaelu arengukava (MAK) 2004-2006 koostamisel pöörati nendele üldistele trendidele suurt tähelepanu.
Eesti on saanud kasutada põllumajanduse ja maaelu valdkonnas Euroopa Liidu toetusi alates 2001. aastast. Praegu jagunevad need toetused kaheks: otsetoetused (Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) I samba toetused) ja maaelu arengu toetused II sammas). Enne liitumist koostati liitumiseelseks perioodiks maaelu pikaajalise planeerimise raamdokument - Eesti maaelu arengukava (MAK) 2000-2006 -, mille alusel käivitus SAPARD-programm koos erinevate investeeringutoetustega. Pärast liitumist töötati välja Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondi meetmete rakendamiseks (RAK 2004-2006). RAK 2004-2006 3. prioriteedi raames rakendati erinevaid põllumajandussektoriga seotud investeeringutoetusi.
Mõlemad arengukavad loodi SAPARDi raames alustatu jätkamiseks. MAKi koostas põllumajandusministeerium, kaasates kolmanda sektori esindajaid ja valdkondade spetsialiste. MAKi meetmete rakendamine toimus põllumajandusministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste koostöös, osa meetmeid rakendati koostöös keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutustega. Samuti on olnud põllumajandusele suunatud PHARE ja Interreg programmide projekte, Maailmapanga laenuprojekt ning kahepoolne Hollandi MATRA koostööprogramm.
Ernst & Young Baltic AS viis põllumajandusministeeriumi tellimusel 2008. aastal läbi MAK 2004-2006 järelhindamise, et anda hinnang programmi eesmärkide täitmisele ja mõjule maaelu ja põllumajanduse arengus. Kuigi toetuste mõju ei ole lühikese rakendumisperioodi tõttu veel täielikult selgunud, võib kokkuvõttes öelda, et MAKi toetused tõstsid kindlasti põllumajandustootjate huvi säästva keskkonnakasutuse vastu.
Tootjate elujõulisus paranes suurenenud toetuste tõttu oluliselt, millele avaldasid kõrvalmõju ka teised toetused MAKi toetuste kõrval, samuti üldiselt paranenud majandusolukord. Nii majanduslikes kui keskkonnakaitselistes küsimustes tootjate teadlikkus toetuste mõjul tõusis, sest tänu reeglitele oldi kohustatud neile teemadele rohkem mõtlema.
Ühinemine Euroopa Liidu majandusruumiga tähendas Eesti jaoks loobumist kitsast põllumajanduskesksest vaatest ning üleminekut ühiskonna laiemaid huve arvestavale maapoliitikale.
Kokkuvõttes võib öelda, et Euroopa Liidu maaelu arengu ja Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) I samba toetustel on olnud oluline roll maaelu ja põllumajandusega seotud elanikkonna sissetulekutes.
Põllumajanduse majandusnäitajad
2004. aastal mõjutas põllumajanduses majandustulemusi Euroopa Liiduga liitumine ning sellega kaasnenud toetuste suurenemine, samuti müügihindade tõus (näiteks piima kokkuostuhind tõusis 33,2%), mis tõi kaasa ettevõtjatulu märkimisväärse suurenemise.
2005. aastal areng aeglustus. Tulukuse suurenemist pärssis sisendihindade, eelkõige kütuse ja elektrienergia hinna kiire tõus, mis suurendas ka söötadele tehtavaid kulusid. 2006. aastal tulukuse näitajad langesid, sest sisendihinnad tõusid keskmiselt 3%, samas vähenes toodangu väärtus, kuigi toetused jätkuvalt suurenesid.
2007. aastal tõusis ettevõtjatulu taimekasvatustoodangu suurenemise ja põllumajandustoodete hinnatõusu tõttu 46%. Põllumajandustoodete hind tõusis 2007. aastal võrreldes 2006. aastaga keskmiselt 14%, aga tootmiseks kasutatud sisendite hind keskmiselt 10,5%.
2008. aasta ülemaailmne majanduskriis, põllumajandustoodete hinnalangus teisel poolaastal ja ebasoodsad ilmastikutingimused koristusperioodil tõid kaasa ka sissetulekute vähenemise põllumajanduses. Põllumajandustoodete hind langes keskmiselt 0,8%, samal ajal ulatus sisendite keskmine hinnatõus 17,4 protsendini.
2008. aastal kujunes põllumajanduse kui majandusharu toodangu väärtuseks koos tootetoetustega (ehk alushindades) esialgsetel andmetel 10,2 miljardit krooni, millest tootetoetused taime- ja loomakasvatusele moodustasid 2,5% (256,6 miljonit krooni).
Võrreldes 2007. aastaga langes toodangu väärtus alushinnas 3,8% ja tootjahinnas 4%, jäädes kogusummas siiski 2006. aastast 17,7% võrra kõrgemale tasemele. Kogus vähenes 3,2%. Peamiselt mõjutas toodangu väärtuse vähenemist taimekasvatussaaduste hinnalangus 23% võrreldes eelneva aastaga. Seda kompenseeris loomakasvatustoodangu väärtuse tõus 15,7% võrra.
2007. aastal oli kogutoodangu väärtuse tõus alushinnas võrreldes 2006. aastaga märkimisväärne - 22%. Kogutoodangu väärtus alushinnas on tootjahinnas langenud peale liitumist Euroopa Liiduga ainult 2006. aastal (-3%).
2008. aasta esialgsel hinnangul moodustas taimekasvatustoodang kogu põllumajanduse kogutoodangu väärtusest 38,1%, mis on võrreldes eelmise aastaga 9,4 protsendipunkti langenud. Loomakasvatustoodang moodustas 52,2%, mis on võrreldes eelmise aastaga 8,8 protsendipunkti võrra tõusnud. Põllumajanduslikud teenustööd moodustasid 1,7% ja lahutamatu mittepõllumajanduslik kõrvaltootmine 7,4%.
Maaettevõtluse ülevaade
Euroopa Liiduga liitumisel laienesid maaettevõtlusele avaliku sektori poolt pakutavad toetusinstrumendid. Sellega paranes väikeettevõtete ja alustavate ettevõtete finantseerimine, samuti laienesid võimalused nii riigisiseseks kui rahvusvaheliseks ettevõtete vaheliseks koostööks.
Maamajandusliku ettevõtluse arendamisel on pööratud tähelepanu nii põllumajanduslike kui muude maamajandusettevõtete konkurentsivõime tõstmisele, et need oleksid võimelised tegutsema ka vähenevate turu- ja otsetoetuste tingimustes.
Osa põllumajandustootjaid on pidanud lisasissetuleku saamiseks mitmekesistama oma tegevust väljaspool põllumajandust. Professionaalsed põllumajandustootjad on saanud tulemuslikumalt kasutada uusi tehnoloogiaid, paremaid meetodeid ja masinasüsteeme ning muid tootmiseks vajalikke vahendeid, mis on võimaldanud ettevõtetel tegutseda jätkusuutlikult, parandada organisatsioonikultuuri, tootlikkust ja toodete kvaliteeti ning tõsta oma efektiivsust.
Siiski on Eesti põllumajandusettevõtja Euroopa Liidu vanade liikmesmaade tootjatega võrreldes kehvemas seisus, sest nõuete hulk suureneb, samal ajal on rahakasutuse võimalus väiksem kui Lääne kolleegidel.
Registrikeskuse andmetel on viimaste aastate jooksul olnud maapiirkonnas asuvate ettevõtete arv suhteliselt stabiilne (22 000-23 000), moodustades ca 20% äriregistris olevatest ettevõtjatest.
Maakonniti oli registreeritud ettevõtjate hulgas kõige rohkem majanduslikult aktiivseid ettevõtjaid Pärnumaal (75%) ning Rapla-, Viljandi- ja Põlvamaal (72%). Kõige väiksem oli aktiivsus Hiiumaal, kus tegutses 63% registreeritud ettevõtjatest. Ettevõtete ellujäämisprotsent oli kokkuvõttes suhteliselt madal (53%) ja suutlikkus omakapitali arvelt teha täiendavaid investeeringuid väike.
Valdade majanduslikult aktiivsed äriettevõtjad on regionaalselt väga ebaühtlaselt jaotunud: ettevõtjad Harju-, Lääne-Viru-, Pärnu-, Rapla- ja Tartumaal moodustavad 65% kõigist valdades tegutsevatest ettevõtjatest. Nende realiseerimise netokive moodustas 66,2% kõigi maaettevõtete realiseerimise netokäibest.
Põllumajanduspiirkonnana tõusevad esile Järvamaa ja Jõgevamaa, kus on primaarsektoris hõivatute osakaal vastavalt 5 ja 4 korda kõrgem kui Eestis keskmiselt.
Aastatel 2004-2008 vähenes märgatavalt (2694 võrra) primaarsektori ettevõtete arv (16,5 %). Füüsilisest isikust ettevõtjate arv vähenes 3119 (23%) võrra. Osaühingute arv suurenes 570 (25%) võrra. Viie aasta jooksul vähenes oluliselt ka aktsiaseltside (29%) ja tulundusühistute (26%) arv.
Muutused on otseselt seotud tihenenud konkurentsiga, tootmisevahendite piiratusega ja spetsialiseerumise vajadusega, mistõttu Eestis toimub traditsiooniliste väikeste ettevõtete ja majapidamiste integreerimine suurematesse arenguvõimelistesse tootmisüksustesse ning selle tulemusena on oodata jätkuvalt primaarsektori ettevõtete arvu vähenemist koos üheaegse majandusliku suuruse ja efektiivsuse kasvuga.
Sissetulekud
Põllumajanduse, jahinduse ja neid teenindavate tegevusalade brutopalk moodustas Eesti tegevusalade keskmisest tasemest 2007. aastal 76%, mis on viimase viie aasta kõrgeim tase (2002 oli see näitaja 63%).
Keskmisi brutopalku võrreldes tuleb välja, et põllumajanduses makstav brutopalk tõusis 3 896 kroonilt (2002) 8 609 kroonini (2007) ehk 2,2 korda. Eesti keskmine palk tõusis samal perioodil 1,8 korda.
Aastal 2003 tõusis põllumajanduse brutopalk võrreldes 2002. aastaga 9%, aastal 2004 võrreldes 2003. aastaga 13%, aastal 2005 võrreldes 2004. aastaga 17%, aastal 2006 võrreldes 2005. aastaga 21% ja aastal 2007 võrreldes 2006. aastaga 26%. Vaadates keskmisi brutopalku kvartalite lõikes, võib prognoosida, et brutopalk põllumajanduses tõusis 2008. aastal võrreldes 2007. aastaga ca 15%.
Maa-asulate tööhõive ja töötuse ülevaade
Mitteaktiivsete arv vähenes maapiirkonnas aastatel 2004-2008 11,9% võrra. Samas on kahanenud maa-asulates töökohtade arv viimase viie aasta jooksul 800 võrra: kui 2004. aastal oli 95 500 töökohta, siis 2008. aastal 94 700.
Kui hõive vähenes põllumajanduses, jahinduses, metsamajanduses ja kalanduses, siis metallitoodete, elektri- ja optikaseadmete, kummi- ja plasttoodete ja paberi tootmise ning kirjastamine, hulgi- ja jaekaubanduse, mootorsõidukite ja kodumasinate remondi, kinnisvara, rentimise ja äritegevuse osakaal on suurenenud. Tegevusalade lõikes vähenes hõive kõige rohkem kalapüügis (3,3 korda) ja põllumajanduses (1,4 korda), suurem kasv oli hulgi- ja vahenduskaubanduses ning kummi- ja plasttoodete tootmises (1,6 korda). Tööhõive vähenemine põllumajanduses on seotud põllumajandussaaduste müügihindade languse ja tootmisvahendite kallinemisega.
Suurenes hõivatute arv, kelle põhitöökoht on elukohast erinev. Kui 2004. aastal oli maa-asulate hõivatutest 50,5 protsendil põhitöökoht ja elukoht samas kohas, siis 2008. aastal kattusid töö- ja elukoht 41 protsendil. 2004. aastal töötas linnades 64 600 maainimest (40% hõivatutest), 2008. aastal juba 84 600 (45,6%). Põllumajanduse, ehituse, töötleva tööstuse, hariduse ning tervishoiu- ja sotsiaaltöö valdkonnas töökoha kaotanud ja maale elama jäänud spetsialistidel ja oskustöölistel on kohapeal üha raskem rakendust leida, mistõttu nad olid sunnitud vastuvõetavat tööd ja teenistust otsima mujal - peamiselt linnades.
Põhilised tööalase pendelrände sihtpunktid on maakonnakeskused. Erandiks on Rapla maakond, kus Raplast suurem mõju on Tallinnal. Märgatavalt suurenes välismaal töötavate inimeste arv - kui 2004. aastal oli see näitaja 1600 (1% hõivatutest), siis 2008. aastal 6200 (3,3%).
Majanduslangus 2008. aasta teisel poolel tõi maapiirkonnas kaasa töötute arvu suurenemise 11 300 töötuni (töötuse määr 5,7%). Majandusolukorra halvenemise tõttu kasvas töötute arv 2008. aasta lõpul Eesti linnalistes asulates üle 40 000 inimese ja maa-asulais pisut üle 13 000 inimese. See tähendab, et maa-asulates oli tööta iga 15. tööealine inimene. Maakonniti ulatus töötuse määr 4 protsendist Pärnumaal 10 protsendini Ida-Virumaal. Märkimisväärselt kõrge oli töötuse määr ka Põlvamaal (8,9%) ja Valgamaal (8,5%).
Toiduainete tööstus ja kaubandus
Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega oli Eesti toiduainete- ja joogitööstuste toodangumahu langus olnud 2008. aastal üks järsemaid, mis näitab meie toiduainetetööstuse haavatavust ja tugevat sõltuvust maailmaturu olukorrast.
Müügitulust moodustasid investeeringud põhivarasse suurima osatähtsuse 2002. aastal - 8,1%, kui ettevõtted valmistusid tootmise vastavusse viimiseks Euroopa Liidu hügieeninõuetega. Nõuetega vastavusse viimist kergendas Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusele ja maaelule antud erakorralise liitumiseelse abi programm SAPARD, mille raames maksti perioodil 2002-2005 Eesti toiduainete-tööstuste investeeringutoetusteks 198,3 miljonit krooni. 2004. aastal oli investeerimine suhteliselt tagasihoidlik, liitumiseelsel perioodil tehtud sunnitud investeeringud olid ettevõtete võimalused ammendanud.
2004. aastal asus SAPARDit asendama RAKi meede 3.2, millest on praeguseks välja makstud kokku 172,7 miljoni krooni. Ettevõtete taastumine liitumiseelsetest ettevalmistustest oli suhteliselt kiire - alates 2005. aastast on suurenenud toidutööstuste müügitulu, kasum ja investeeringud põhivarasse. Ettevõtete areng olnuks tõenäoliselt suuremgi, kui samal ajal poleks alanud tormiline tööjõukulude suurenemine.
Eesti toiduainete- ja joogitööstuste efektiivsus suurenes eriti kiiresti aastatel 2006-2007. Kasvutrendi näitab nii tööviljakus hõivatu kohta kui ka kogutootlikkus. Samas on Eesti lisandväärtuse loomise poolest töötaja kohta veel kaugel maas EL-27 keskmisest, moodustades sellest vaid 33,5%.
Kui aastatel 2002-2005 võis täheldada toiduainete- ja joogitööstuse osatähtsuse järjepidevat vähenemist Eesti SKPs, siis järgnevatel aastatel on toimunud stabiliseerumine. Osatähtsus püsib 2% ringis.
Aastatel 2000-2006 vähenes järjekindlalt toiduaineid ja jooke tootvate tööstuste arv. Kuigi 2007. aasta näitab esmakordselt ettevõtete arvu suurenemist, ei ole see olnud siiski piisav tööhõive vähenemise pidurdamiseks. Statistikaameti andmetel töötas toiduainete ja jookide tööstuses 2007. aastal 16 736 inimest, mis on 372 inimest vähem kui aasta varem. Aastatel 2000-2007 vähenes sektori tööhõive igal aastal, kusjuures suurim vähenemine toimus Euroopa Liiduga liitumise ajal (2003. aastal vähenes tööhõive 877 ja 2004. aastal veel 786 töökoha võrra). See oli seotud nende ettevõtete sulgemisega, mis ei olnud suutelised tootmistingimusi Euroopa Liidu hügieeninõuetele vastavusse viima. Töötajate arvu pideva vähenemise tõttu kaotab toiduainete- ja jookide tööstus osatähtsust kogu Eesti tööhõives.
Euroopa Liiduga liitumine tõi kaasa muudatused väliskaubandustingimustes - täielikult avanes Euroopa Liidu siseturg ning kadusid Venemaa poolt rakendatud topelttollid Eestist pärit kaupadele, kuid kehtivuse kaotas ka kahepoolne vabakaubandusleping Ukrainaga. Uutes kaubandustingimustes oli 2008. aastal põllumajandustoodete (sh kala) eksport võrreldes 2004. aastaga suurenenud 2,1 korda, samal perioodil oli import suurenenud 1,9 korda. Suurenes suurema lisandväärtusega (töödeldud) põllumajandustoodete eksport, mis oli 2008. aastaks võrreldes 2004. aastaga suurenenud kolm korda. Suurema lisandväärtusega toodete osatähtsus põllumajandustoodete ekspordis (va kala ja kalatooted) suurenes 2004. aasta 38,6 protsendilt 46,3 protsendini 2008. aastal. Tervikuna on põllumajandustoodete väliskaubandusbilanss Eestis jätkuvalt negatiivne.
Põllumajandustoodete osatähtsus kaupade koguekspordis moodustas 2008. aastal 9,1%, 2004. aastal oli see näitaja 7,5 %. Väliskaubandusstatistika andmetel on suurim muutus toimunud ekspordis Venemaale - kui 2004. aastal oli Venemaa osatähtsus põllumajandustoodete ekspordis 9,6%, siis 2008. aastaks oli see suurenenud 22,3 protsendini. Vaadeldud perioodil suurenes ekspordi maht Venemaale 5,4 korda. Põllumajandustoodete eksport Euroopa Liidu liikmesriikidesse on samal perioodil suurenenud 1,9 korda, kuid osatähtsus vähenes 2004. aasta 76,2 protsendilt 2008. aasta 68 protsendile.
Suurima osakaaluga kaubagrupp põllumajandussaaduste ekspordis oli 2008. aastal joogid ja alkohol, moodustades 23,4% ekspordi mahust, 2004. aastal oli see näitaja 14,4%. Kala ja kalatoodete osakaal ekspordis on vähenenud 27,8 protsendilt 13,2 protsendini. Traditsiooniliselt on olnud suure ekspordipotentsiaaliga Eesti piimatooted. Euroopa Liiduga liitumine avaldas on piimatoodete ekspordile soodsat mõju, peale Euroopa Liidu siseturu täielikule avanemisele tekkis uuesti võimalus pürgida Venemaa turule. Piimatoodete eksport oli 2008. aastal 1,8 korda suurem kui 2004. aastal. Suurema lisandväärtusega piimatoodete eksport suurenes samal ajal 2,8 korda.
Toidukaupade import Eestisse on pidevalt suurenenud, kusjuures suurima osatähtsusega on joogid ja alkohol. Üle 90% põllumajandustoode impordist on sisse veetud Euroopa Liidu liikmesriikidest. Impordi suurenemist on ilmselt soodustanud ka suhteliselt kõrged toiduainete hinnad Eesti siseturul.
Kalapüük ja -varud
Eesti kalandussektor kasutab Läänemere ja sisevete kalavarusid, samuti on Eestil juurdepääs Loode-Atlandi, Kirde-Atlandi ning Edela-Atlandi kalaressurssidele. 2008. aastal tegeles 64 laeva kalapüügiga Läänemerel ja 6 laeva püügiga Atlandi ookeanil. 2008. aasta seisuga oli Kalanduse Infosüsteemi kantud ühtekokku 883 rannapüügi kalapaati ja 403 sisevetepüügi kalapaati.
Aasta-aastalt muutuvad hinnangud varude olukorrale kriitilisemaks ja soovitatakse püügikoormust vähendada. Eesti jaoks on majanduslikult tähtis Läänemerest püütav kilu ja räim. Nende varude seisundit hinnatakse Eesti majandusvööndis heaks, kuid varu väheneb. Samas tursa- ja lõhevaru hinnatakse mitterahuldavaks.
Põhitegevusalad on Eesti kalatöötlemises kala külmutamine, fileerimine, konservide ning valmistoidu tootmine. Külmutatud kala ja konservitoodang on orienteerunud idaturule (vastavalt 95% ja 76% 2008. aastal eksporditud kogusest) ning Kesk- ja Ida-Euroopa turgudele (vastavalt 5% ja 23%), ülejäänud tooted lääneturule. Valmistoitu turustatakse nii ida- kui ka lääneturgudele. Suur osa toodetavast sortimendist on esindatud ka koduturul.
Kui aastatel 2001-2004 vähenesid värske ja külmutatud kala ekspordimahud märkimisväärselt, siis 2005. aastal võis täheldada nii kalatoodete ja -konservide (34%) kui värske ja külmutatud kala (67%) ekspordi osas tõusumärke. 2006. aasta andmed peegeldavad mõningast langust nii ekspordi kui impordi osas. 2007. aastal suurenes kalatoodete ja konservide import (132%), peamised impordiriigid olid Läti ja Leedu. 2008. aastal ekspordinäitajad oluliselt ei muutunud, samas imporditi kalatooteid ja konserve 26% ja värsket ja külmutatud kala 11% enam kui aasta varem.
Kalandussektori mitmekesisus peab säilima ka edaspidi. See eesmärk on kirjas Eesti kalanduse strateegias ja vastavas rakenduskavas.
Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika I ja II samba meetmete rakendamine aastatel 2004-2008
ÜPP toetuste rakendamisega alustati Eestis 2004. aastal. Kokku oli Eestis aastatel 2004-2006 ÜPP toetuste eelarve 439,7 miljonit eurot (ca 6,9 miljardit krooni), millest 320,4 miljonit (ca 5 miljardit krooni) rahastati EAGGFi Tagatis- ja Arendusfondi abil.
EAGGFi Tagatisfondi eelarve oli aastatel 2004-2006 263,6 miljonit eurot (ca 4,1 miljardit krooni). Sellele lisandus Eesti riigieelarve osa. Kokku oli EAGGFi Tagatisfondist rahastatavate toetuste eelarve 361 miljonit eurot (ca 5,6 miljardit krooni), mis moodustas 82% aastatel 2004-2006 rakendatavate toetuste eelarvest.
EAGGFi Tagatisfondist rahastati nii ÜPP I samba toetusi kui ka ÜPP II samba maaelu arengu toetusi. 361 miljonist eurost 48% (172,7 miljonit eurot) oli suunatud ÜPP I samba toetuste rahastamiseks ning 52% (188,2 miljonit eurot) ÜPP II samba maaelu arengu toetuste rahastamiseks.
Peamised toetused, mis Eestis ÜPP raames rakendati olid ÜPP I samba otsetoetused ning ÜPP II samba põllumajanduslik keskkonnatoetus (PKT) ja ebasoodsamate piirkondade (LFA) toetus. Nimetatud toetuste põhiline eesmärk oli parandada Eesti põllumajandusettevõtete konkurentsivõimet läbi keskkonnasõbralikuma põllumajandustootmise edendamise ja põllumajandusmaa jätkuva kasutamise.
ÜPP I samba otsetoetuste ja täiendavate otsetoetuste rakendamine
ÜPP I samba moodustavad otsetoetused ja turukorraldusmeetmed. Eestis on otsetoetuste maksmisel rakendatud lihtsustatud skeemi, kus Euroopa Liidu eelarvevahenditest eraldatav otsetoetuste kogusumma makstakse välja ühtse pindalatoetusena (ÜPT). Peale ÜPT maksti 2008. aastal Euroopa Liidu eelarvest ka toetust energiakultuuride kasvatamise eest vastavalt 2007. aastal esitatud taotlustele.
ÜPTd on makstud Eestis viis aastat. 2008. aastal määrati otsetoetusteks 1,55 miljardit krooni, mis on 2,1 korda rohkem kui 2004. aastal. Eesti põllumajandustootjatele ÜPTna makstav summa on suurenenud 2004. aasta 25% tasemelt 2008. aasta 50% tasemele EL-15s makstavast otsetoetuse tasemest. Otsetoetuste tase on arvutatud vastavalt 30. aprillil 2004 Euroopa Liidus kehtinud toetustele ja liikmesriigile määratud toetusõigustele. See summa suureneb aasta-aastalt, jõudes 100 protsendini aastal 2013.
Võrreldes 2004. aastaga oli 2008. aastal ÜPT heakskiidetud taotluste arv vähenenud 8,4%, samal ajal oli heakskiidetud pind suurenenud 5,5%. ÜPTd määrati 2008. aastal 790,16 miljonit krooni, mis on 25,2% enam kui 2007. aastal ja 2,3 korda enam kui 2004. aastal.
Uued liikmesriigid saavad maksta ka täiendavaid otsetoetusi riigieelarvest. Kui aastatel 2004-2006 maksti Eestis täiendavaid otsetoetusi põllumajanduskultuuride, veiste, piimalehmade ja uttede kasvatamise eest, siis 2007. aastal otsustati maksta täiendavat otsetoetust põllukultuuride, ammlehmade ja uttede kasvatamise eest. Ülejäänud toetused seoti taotlemise aasta tootmise kohustusest lahti ja taotlejale jäi vaid kohustus tegeleda mistahes põllumajandusliku tegevusega (st kasvatada põllumajanduslooma või -kultuuri ja hoida tema kasutuses olevat põllumajandusmaad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes). 2008. aastal oli viis kohustusest lahtiseotud täiendavate otsetoetuste skeemi - põllumajanduskultuuride, heinaseemne, veiste loomühikute (LÜ), piima tootmiskvoodi alusel makstav ja ute täiendav otsetoetus.
Vähenenud on põllumajanduskultuuri kasvatamise täiendava otsetoetuse heakskiidetud taotluste arv - võrreldes 2004. aastaga 16,2% -, kuid pind taotlustel on suurenenud 22,5%. 2008. aastal ületas põllukultuuride kasvupind Eestile Euroopa Liidu liitumislepingus määratud baaspinda 34 588 ha võrra, mille tulemusel selle toetuse ühikumäära vähendati. Täiendavateks otsetoetusteks määratud summa suurenes 2008. aastal 760,86 miljoni kroonini, mis on 10% rohkem kui 2007. aastal ja 92,7% rohkem kui 2004. aastal. Täiendavatest otsetoetustest läks 2008. aastal 56,5% loomakasvatusele ja 43,5% taimekasvatusele. 2004. aastal olid osatähtsused vastavalt 48% ja 52%.
Ammlehma kasvatamise täiendava otsetoetuse taotluste arv on järjest suurenenud, samuti veiste arv, kelle kohta on toetust saadud. 2008. aastal oli taotlejaid 67% ja ammlehmi 2,5 korda enam kui 2005. aastal, mil alustati ammlehma kasvatamise täiendava otsetoetuse maksmist eraldi toetusena. Võrreldes 2007. aastaga on suurenenud 28,4% ammlehmade arv, kelle kohta toetust taotletakse, vastavate taotluste arv on suurenenud 7,1%. Ka lambakasvatus on vaadeldaval perioodil oluliselt suurenenud. Võrreldes 2004. aastaga on ute kasvatamise täiendava otsetoetuse heakskiidetud taotluste arv suurenenud 25%, kuigi võrreldes 2007. aastaga oli 2005. aastal väike tagasiminek (-1,2%). Uttede arv, kelle kohta on toetust saadud, suureneb pidevalt: võrreldes 2004. aastaga 2,1 korda ja 2007. aastaga 10%.
ÜPTd ja täiendavaid otsetoetusi määrati 2008. aastal maakondade lõikes kõige enam Lääne-Virumaal (195,79 miljonit krooni) ja Järvamaal (168,36 miljonit krooni) - need maakonnad on saanud kõige rohkem ka aastatel 2004-2007. Kõige vähem on määratud ühtset pindalatoetust ja täiendavaid otsetoetusi Hiiumaal (18,72 mln kr) ja Ida-Virumaal (45 mln kr).
ÜPP II samba toetused põllumajanduse ja maaelu arendamiseks
ÜPP II samba toetused jagunesid Eestis kaheks: EAGGFi Tagatisfondist rahastatavad maaelu arengu toetused (MAKi toetused) ja EAGGFi Arendusfondist rahastatavad investeeringutoetused (RAKi investeeringutoetused).
Põhilise osa (70%) ÜPP II sambast moodustasid MAKi toetused. MAKi toetuste rahastamiseks oli kokku 188,2 miljonit eurot (ca 2,9 miljardit krooni), millest 150,5 eurot (ca 2,3 miljardit krooni) tuli EAGGFi Tagatisfondist. MAKi toetuste üldeesmärk oli edendada keskkonnasõbralikuma põllumajandustootmise arengut, parandada põllumajandustootjate jätkusuutlikkust ning seeläbi aidata kaasa maapiirkonna tasakaalustatud arengule.
Kõige suurem osa (50%) MAKi eelarvest kulus põllumajandusliku keskkonnatoetuse (PKT) rahastamiseks. PKT üldine eesmärk oli hõlbustada keskkonnasõbralike põllumajandusmeetodite rakendamist ja jätkuvat kasutamist. Toetus aitas kaasa bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse säilitamisele ning suurendas keskkonda säästvalt tegutsevate põllumajandustootjate tulu.
PKT toetustega kompenseeriti täiendavate keskkonnahoidlike tegevuste kulusid. See oli ainus kohustuslik maaelu arengu toetus kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ning koosnes Eestis mitmest alameetmest. PKT raames maksti Eestis toetust keskkonnasõbraliku tootmise, mahepõllumajandusliku tootmise, kohalikku ohustatud tõugu loomade kasvatamise ning kiviaedade taastamise, rajamise ja hooldamise eest. Kokku rahastati aastatel 2004-2006 Eestis PKT tegevusi 93,3 miljoni euro (ca 1,5 miljardi krooniga).
Ebasoodsamate piirkondade (LFA) toetuse rahastamiseks kulus 23,6 miljonit eurot (ca 368,2 miljoni krooniga), mis moodustas MAKi toetustest 13%. LFA toetuse eesmärk oli tagada põllumajandusmaa jätkuv kasutamine ebasoodsamates piirkondades ning aidata selle kaudu kaasa elujõulise maarahvastiku säilimisele, säilitada paikkonna asustust ja edendada säästvat põllumajandust. Meetme abil oli kavas toetada maakasutust ebasoodsamates piirkondades kuni 465 000 hektaril.
Investeeringutoetused põllumajanduse ja maaelu arendamiseks (RAK 2004-2006, MAK 2007-2013)
Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi (FADN) testettevõtete võrdlev analüüs näitab, et Eesti jääb põllumajandusettevõtete keskmiste efektiivsusnäitajate poolest oluliselt maha Euroopa Liidu vanadest liikmesriikidest (EL-15). Eesti Maaülikooli poolt läbi viidud põllumajandussektori investeeringute vajaduse uuringust selgub, et aastatel 2007-2013 tuleb investeerida Eesti põllumajandussektoris ca 20 miljardit krooni. Sellest ca 6 miljardit krooni on seotud uute nõuetega, ülejäänud ca 14 miljardit krooni on 1990. aastate tegemata investeeringute mõju, mis tuleb tasa teha.
Võrreldes 2004. aastaga suurenes 2007. aastaks investeeringute maht ettevõtte kohta. Põhivara soetamiseks kulutati 2007. aastal 309 013 krooni ettevõtte kohta, mis oli 7,1% rohkem kui 2004. aastal. Investeeringutoetus moodustas investeeringust 2004. aastal keskmiselt 22,6%, 2005. aastal 8,5%, 2006. aastal 4,1% ja 2007. aastal 4,8%.
Tänu investeeringutoetustele on Eesti põllumajandustootmist aastatel 2004-2008 märgatavalt moderniseeritud. Kokku on RAKi 2004-2006 raames investeeritud põllumajandustootmise moderniseerimisse 1,48 miljardit krooni, millest toetus moodustas 619 miljonit krooni.
MAK 2007-2013 toetusmeetmete 1.4.1 ja 1.4.2 raames on aastatel 2007-2008 toetust välja makstud kokku 519,2 miljonit krooni, mis võimaldas teha investeeringuid 1,2 miljardi krooni ulatuses.
Investeeringutoetused hektari kohta vähenesid aastatel 2005-2006 võrreldes aastatega 2003-2004. 2004. aastal oli kõrgem investeeringutoetuste osakaal seotud RAKi 3.1 taotlemisega ning sel ajal toimusid ka SAPARDi väljamaksed. Aastatel 2005-2006 investeeringutoetuste osakaal vähenes, sest RAKi eelarve vahendid olid piiratud ja paljud põllumajandustootmise investeeringud lükati edasi lootuses saada toetust järgnevatel aastatel.
Põllumajandusmaa hektari kohta investeerisid tavatootjad 2007. aastal 3027, mahetootjad 1665 ja keskkonnasõbralikud tootjad 2914 krooni, mis oli vastavalt 10,9, 47,7 ja 11,4 rohkem kui 2004. aastal. Põllumajandusmaa hektari kohta kujunes 2007. aasta Eesti põllumajandustootja keskmiseks investeeringuks 2518 krooni, mis on 2006. aasta EL-25 keskmise tulemusega võrreldes poolteist korda vähem.
RAK 2004-2006 meetme 3.3 raames toetati maaturismi arendamist, käsitöönduslikku tegevust, teenuste osutamist ja toiduainete töötlemist. MAK 2007-2013 majandustegevuse mitmekesistamise toetamise meetme 3.1 2008. aasta esimese taotlusvooru raames esitati 359 taotlust ning nendest rahuldati 81% ehk 291 taotlust. Esimese taotlusvooru eelarveks oli ette nähtud 388 miljonit krooni. Menetlemise tulemusel kiideti heaks toetus summas 290 miljonit krooni, so 25% ettenähtud eelarvest vähem.
Üle poole meetme 3.1 esimese taotlusvooru raames tehtud investeeringutest on seotud hoonete või rajatiste ehitamisega. Hoonete ja rajatiste ehitamiseks või parendamiseks on määratud toetussummaks 211 miljonit, so 73% kogu heakskiidetud toetussummast. Samalaadselt meetme 3.1 esimese taotlusvooruga, on ka teises voorus esitatud toetuse taotluste alusel üle poole investeeringutest seotud ehitamise või parendamisega.
Eestis on 4433 küla, kus elab 20% rahvastikust (samas kui riigi suurimas tõmbekeskuses Tallinnas elab 30% rahvastikust). Olukorras, kus elanike arv on väike ja ettevõtlus üldjuhul väherentaabel, mängib olulist rolli kohaliku kogukonna elujõulisus. Maaelanike koostöö näitab edenemise märke - umbes neljandikus külades on valitud kohaliku tegevuse koordineerimiseks külavanemad, külaarenguga tegeleb umbes 700 seltsi.
Eestis on toetatud külade arengut kolme erineva programmdokumendi kaudu. Esimest korda avanes külade taastamise ja arendamise meede SAPARD-programmi raames 2003. aastal (meede 6). Külade arengu toetamine jätkus RAK 2004-2006 raames külade taastamise ja arendamise meetme kaudu (meede 3.5). Toimus kaks taotlusvooru. Esimeses, 2004. aasta voorus esitati 333 taotlust, millest rahuldati 172. Teises, 2005. aasta lõpul alanud ja 2006. aasta algul lõppenud voorus laekus 289 taotlust, millest sai rahuldava otsuse 115.
Toetust määrati kolme alategevuse vahel - 92% hoonetesse (seltsi- ja kultuurimajad, spordisaalid), 5% nende sisustamiseks ning 3% infopunktidele (ehitamine, rekonstrueerimine, sisustamine). Kokku on nelja aasta jooksul makstud 281 projektile välja 94,7 miljonit krooni toetust. Investeeringuid on tehtud 114,9 miljoni krooni ulatuses.
Kolmas programmdokument, mille raames on toetatud ja toetatakse ka edaspidi külade arengut, on MAK 2007-2013. Külade uuendamise ja arendamise toetusmeede (meede 3.2) on analoogne eelpool nimetatud meetmetele. Selle üldine eesmärk on elukeskkonna ja elukvaliteedi parandamine maapiirkonnas kohaliku aktiivsuse suurendamise ja mittetulundussektori arendamise kaudu.
Uuel perioodil pannakse rõhku kultuuripärandile ja selle väärtustamisele, seda külade ja põllumajandusmaastike väljanägemise parandamise ja korrastamise kaudu. Mitmed mujal Euroopas hävinud kultuurinähtused - muinaspõllud, ajaloolised külad ja ehitustraditsioonid - on Eesti kultuurmaastikul veel säilinud, samuti on säilinud mitmed traditsioonilised käsitööoskused.
LEADER-meede
LEADER (pr. k. Liaison entre Actions de Developpement de l'Economie Rurale) - seosed erinevate maamajandusliku arengu tegevuste vahel - on Euroopa Liidu algatusprogramm, mis edendab kohalikku elu maapiirkonnas läbi kohaliku tasandi koostöö, aidates luua kohalikul partnerlusel põhinevaid maaelu arengustrateegiaid. LEADER-programm käivitus 1991. aastal.
Eesti rakendas LEADER-lähenemist aastatel 2004-2006 RAKi meetme 3.6 "Kohaliku initsiatiivi arendamine - LEADER-tüüpi meede" kaudu. Selle üldine eesmärk oli kohaliku algatuse edendamine.
LEADER-meedet teostati kahes tegevusvaldkonnas - oskuste omandamine ja integreeritud maapiirkonna arengustrateegia. Esimese raames toimus kohalike arengustrateegiate koostamine, teise raames strateegiate elluviimine. Strateegiate koostamiseks ja elluviimiseks moodustati kohalikud tegevusgrupid.
2006. aastal esitas LEADER-tüüpi meetme raames toetuse taotluse 24 kohalikku tegevusgruppi: strateegia ettevalmistamiseks taotles toetust 21 ja pilootprojektide elluviimiseks kolm tegevusgruppi. Toetuse suurus kokku oli 28,8 miljonit krooni.
Programmperioodi 2004-2006 rakendamisperiood lõppes LEADER-meetme jaoks 30. juunil 2008. Selleks ajaks valmisid strateegiad, mis olid aluseks uue perioodi (2007-2013) LEADERi taotluste esitamisel. Samuti viisid selleks ajaks oma tegevused ellu kolm eelmisel perioodil LEADER-i tegevusi pilootprojektina teinud tegevusgruppi (Põlva-, Valga- ja Võrumaal).
Programmiperioodist 2007-2013 on kaasatud LEADER-lähenemine üldisesse Euroopa Liidu maaelu arengu poliitikasse, mis tähendab, et LEADER-meede liideti riiklikesse maaelu arengukavadesse kõrvuti teiste maaelu arengu meetmetega. Toetatavad tegevused ja toetuse saajad sõltuvad konkreetse piirkonna tegevusgrupi väljatöötatud strateegiast.
Programmperioodil 2007-2013 on mittepõllumajanduslike töökohtade loomiseks ja kohalik omaalgatus soodustamiseks (LEADERi teljele) ette nähtud 10% Eesti maaelu arengukava eelarvest. See on 1,34 miljardit krooni, mis teeb keskmiselt üle 200 miljoni krooni aastas.
Kokkuvõte
Eestil on olnud võimalik kasutada põllumajanduse ja maaelu valdkonnas Euroopa Liidu toetusi juba enne liitumist - alates 2001. aastast. ÜPP toetuste rakendamisega alustati 2004. aastal. Juba samal aastal oli Euroopa Liidu mõju põllumajanduse majandustulemustele märgatav: suurenesid toetused, tõusid müügihinnad, avanes Euroopa Liidu siseturg ning kadusid topelttollid Venemaaga.
2005. aastal põllumajandusettevõtete areng aeglustus, tulukuse suurenemist pärssis sisendihindade, eelkõige kütuse ja elektrienergia hinna kiire tõus, kuigi toetused jätkasid suurenemist. 2008. aasta ülemaailmne majanduskriis, põllumajandustoodete hinnalangus ning ebasoodsad ilmastikuolud koristusperioodil tõid põllumajanduses kaasa sissetulekute vähenemise.
Osa põllumajandustootjaid on pidanud toimetulekuks mitmekesistama oma tegevust väljaspool põllumajandust. Professionaalsed põllumajandustootjad on saanud tulemuslikumalt kasutada uusi tehnoloogiaid, paremaid meetodeid ja masinasüsteeme ning muid tootmiseks vajalikke vahendeid, tõstes seeläbi oma efektiivsust.
Siiski on Eesti põllumajandusettevõtja Euroopa Liidu vanade liikmesmaade (EL-15) tootjatega võrreldes endiselt kehvemas seisus. Mahajäämus on endiselt põllumajandusettevõtete keskmiste efektiivsusnäitajate poolest.
Vaatamata sellele, et viimaste aastate jooksul on püsinud maapiirkonnas tegutsevate ettevõtete arv suhteliselt stabiilne, on olnud ettevõtete ellujäämisprotsent suhteliselt väike. Valdade majanduslikult aktiivsed äriettevõtjad on regionaalselt väga ebaühtlaselt jaotunud. Põllumajanduspiirkonnana tõusevad esile Järvamaa ja Jõgevamaa. Eestis on toimunud väikeste ettevõtete ja majapidamiste integreerimine suurematesse tootmisüksustesse.
Keskmisi brutopalku võrreldes tuleb välja, et põllumajanduses makstav brutopalk tõusis aastatel 2002-2007 2,2 korda. Seega oli palgatõus põllumajanduse kiirem kui keskmise palga tõus Eestis tervikuna.
Mitteaktiivsete arv vähenes maapiirkonnas aastatel 2004-2008 11,9% võrra. Samas on kahanenud maa-asulates töökohtade arv. Tegevusalade lõikes on vähenenud hõive kõige rohkem kalapüügis (3,3 korda) ja põllumajanduses (1,4 korda), suurem kasv on olnud hulgi- ja vahenduskaubanduses ning kummi- ja plasttoodete tootmises (1,6 korda). Suurenes hõivatute arv, kelle põhitöökoht on elukohast erinev. Majanduslangus 2008. aasta teisel poolel tõi maapiirkonnas kaasa töötute arvu suurenemise.
Alates 2005. aastast on suurenenud toidutööstuste müügitulu, kasum ja investeeringud põhivarasse. Ettevõtete areng olnuks tõenäoliselt suuremgi, kui samal ajal poleks alanud tormiline tööjõukulude suurenemine. Eesti toiduainete- ja joogitööstuste efektiivsus suurenes eriti kiiresti aastatel 2006-2007. Aastatel 2000-2006 vähenes järjekindlalt toiduaineid ja jooke tootvate tööstuste arv. Aastatel 2000-2007 vähenes sektori tööhõive igal aastal. Töötajate arvu pideva vähenemise tõttu kaotab toiduainete- ja jookide tööstus osatähtsust kogu Eesti tööhõives.
Euroopa Liiduga liitumine tõi kaasa muudatused väliskaubandustingimustes. 2008. aastal oli põllumajandustoodete (sh kala) eksport võrreldes 2004. aastaga suurenenud 2,1 korda, samal perioodil oli import suurenenud 1,9 korda. Tervikuna on põllumajandustoodete väliskaubandusbilanss Eestis jätkuvalt negatiivne. Põllumajandustoodete osatähtsus kaupade koguekspordis moodustas 2008. aastal 9,1%, 2004. aastal oli see näitaja 7,5 %.
Kokkuvõttes võib öelda, et Euroopa Liidu maaelu arengu toetustel ja otsetoetustel on olnud oluline roll maaelu arengus, põllumajandusega seotud elanikkonna sissetulekutes ning keskkonna säästva kasutamise soodustamisel.
