Ääristame viljapõllud lillepeenardega
Sakus peetud Eesti Taimekaitse Seltsi seminaril selgitas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi entomoloog Eve Veromann, milline kasu tõuseb harimata jäänud põlluservadest.
„Poollooduslikud kooslused pakuvad meile arvukalt ökosüsteemi teenuseid, see toob kasu ka majandusele,“ rääkis Veromann. Ta tõi näiteid, et sellised põllumaa-äärsed alad, nagu hekid, põllu-ja kraaviservad on väärtuslikud ja neid peaks säilitama, kuna neil aladel elavad tolmeldajad, kahjurite looduslikud vaenlased.
„Sellised alad mõjutavad mesilaste, kimalaste, röövtoiduliste lülijalgsete ja parasitoidide arvukust põllul ja seega taimede tolmeldamist ja kahjurite arvukuse reguleerimist,“ rõhutas entomoloog.
Samas tõi Eve Veromann esile, et meie talumeeste seas on suur vastasseis, naljalt ei taheta haritud põldude äärde tekitada looduslikke rohuribadest servasid. „Põllumehed räägivad, et meil on üle poole Eestimaast kaetud metsaga, et polegi mingeid rohuribasid tarvis,“ rääkis entomoloog.
Ta tõi näite Suurbritanniast, kus farmerid hävitasid põldude äärest umbrohusiilud, mille tagajärjel vähenes tolmeldajate arvukus, kadusid teatud linnu-ja taimeliigid ja vähenes põldude saagikus. Nii et hiljem hakati uuesti põlluääri looduslike ribadega taastama.
„Suurbritannias müüakse spetsiaalseid põlluserva segusid kasulike looduslike taimede seemnetega, mis küvatakse põldude äärtesse,“ rääkis Veromann. Seminaril näidatud slaididelt avanesid kaunid maastikud, kus kilomeetrite pikkused siilud olid otsekui aasalillede hekid ääristamas põlde. Kui ühed lilled on ära õitsenud, tulevad asemele teised ja nii sügiseni välja, see on oluline ka tolmeldajatele.
„Eestis pole paraku seemnete pakkujad jõudnud nõudlusele järele, meil selliseid põlluserva segusid veel ei müüda,“ teatas Veromann.
Paraku tekitas selline ettepanek, et ka Eestimaa maastikku võiks kaunistada umbrohuribade asemel põllulilled, seminaril osalejate seas vastasseisu. Toodi esile, et meie umbrohtunud aladel ei läheks looduslike lillepeenarde tekitamine läbi, kuna umbrohi on visa kaduma, eriti levivad takjad ja pujud.
Ehk tuleks põlluääred enne üles harida ja siis sinna välismaa farmerite eeskujul seemnesegusid külvata?
Eve Veromanni ettekanne lähtus üleeuroopalisest teadusprojektist, mida juhib Suurbritannia ja kuhu on kaasatud ka Eesti Maaülikool. See on loodusrikkuste parema kaitse võimalusi uuriv teadusprojekt QUESSA (Quantification of Ecosystem Services for Sustainable Agriculture, st ökosüsteemi teenuste roll jätkusuutlikus põllumajanduses), kus hinnatakse erinevate põllumajandusmaal asuvate pool-looduslike elupaikade tähtsust ja väärtust. Eesmärgiks on see, et tootmismaa oleks paremini varustatud ökosüsteemi teenustega.
