Tema maakodu on Hiiumaal ja seal on ka tema mesila. Mesilaste vastu tekkis Pihlakul huvi lapsepõlves, kui isa raamaturiiulilt jäi pihku mesilaste elu kirjeldav Jossif Halifmani raamat "Mesilased" (Eesti Riiklik Kirjastus, 1953).

"Ega ei oskagi seletada, miks mõni asi huvitama hakkab," ütleb Uku Pihlak ja meenutab lugu vene naismatemaatikust Zoja Kovalevskajast, kel jäid lapsena meelde makulatuurina toaseinale kleebitud matemaatikaõpiku lehed salapäraste matemaatiliste sümbolitega, mis kutsusid seda valdkonda uurima.

Kui Hiiumaa kodus muretseti mett algul naabrite käest, siis Uku Pihlaku eestvedamisel soetati ka oma aeda mesilaspere. Erialasest kirjandusest oli noormees selleks ajaks mesilaste kohta juba mõndagi lugenud, tuli teadmised praktikas järele proovida. Esimene toominga otsa lennanud sülem andis kogemused. Mesilaste aiasõbralikkust näitas see, et senini tagasihoidlikku saaki andnud kaks liivi kollast munaploomi olid sügiseks viljade all lookas ja üks ploomitüvi murdus.

Kui aktiivsemad mesinikud asusid taastama esimese iseseisvusaja aegset mesinike seltsi, liitus nendega ka Uku Pihlak ja mõne aja pärast valiti ta mesinike liidu juhatuse liikmeks. Talle usaldati ka mesinike häälekandja toimetamine.

Uku Pihlaku kodumesila ei ole suur, mesindus ei ole perele põhisissetuleku andja, vaid hobitegevus, mis annab väärtuslikku toidulisa. Esialgse agressiivsema euroopa tumeda mesilase asemel kasvatab ta praegu rahulikumat kraini mesilast.

Väikemesinikud ongi praegu need, kes annavad Eestis põhilise meetoodangu ja aitavad üle riigi laiali paiknedes suurendada taimede tolmeldamisega ka põllu-ja viljapuusaake.

Artikkel ilmus ajakirjas Maamajandus 3/2012.