Aasta põllumehes on sportlase võhma ja visadust
Kes tahab teha vana-aastaõhtuks rikkaliku maitsebuketiga peolaua, peaks sealihalõikudele enne küpsetamist puistama tüümiani ja rosmariini ning lisama kastmetele münti. Kartulitele-aedviljale aga veidi tilli ja murulauku ning tõstma lauale värske salati.
Midagi võimatut selles pole, tarvitseb vaid poest läbi astuda. Üks ettevõte, kes kauplusi värske kraamiga varustab, on AS Grüne Fee, kelle tegevjuht Raivo Külasepp valiti tänavu aasta põllumeheks.
“Aasta algas 40protsendise gaasihinna tõusuga, ent viimased märgid näitavad, et jääme siiski plussi,” ütleb Külasepp lõppeva, majanduslikult keerulise aasta kohta. Kui eelmise aasta käive oli üle 7 miljoni euro, siis tänavu küünib see tublisti üle 8 miljoni. “Kasv tuli mitte sellest, et sama pinna pealt oleksime rohkem tootnud või saanud kõrgemat hinda, vaid tänavu on meil üks uus kasvuhoone töös,” märgib ta.
Tartu külje all Luunjas, Eesti suurimal katmikalal, on aasta ringi köetavaid kasvuhooneid ligi 6 ha. Kurke saadakse tänavu 3500 tonni ringis ning salateid ja maitserohelist üle 9 mln tk. Kogu seda keerulist taimede kasvuprotsessi uusima tehnoloogiaga juhibki mees EPAst saadud energeetiku-kõrgharidusega. Muide, oma töömeheteedki alustas ta Luunjas, tollases sovhoosis elektriinsenerina. Aasta oli siis 1982.
Kuna Eestis erinevalt põhja- või lõunanaabritest köögiviljakasvatajaid ei toetata, tarbijate ostuvõime on aga madal, on vaja vee peal ehk turul konkurentsis püsimiseks kõvasti vaeva näha. “Järjest rohkem tuleb Euroopast toetustega kasvatatud odavat köögivilja sisse,” selgitab Külasepp olukorda.
Kui uue aasta hakul läheb käiku uus energiatootmise seade, kus maagaasist toodetakse täiendavat elektrit ja soojust, mida nad kasutavad kasvuhoonetes, siis on pea kõik kütuse efektiivse tarbimise võimalused ära kasutatud. Paraku jätkavad energiahinnad tõusmist ning Külasepal on tõsine mure, kuidas õnnestub toetusteta jätkata kodumaist aastaringset köögiviljakasvatust, mille ainsaks esindajaks Eestis Grüne Fee on jäänud.
Sportimine annab võhma
Peatselt algaval aastal täitub 20 aastat päevast, mil Grüne Fee loodi ning Raivo Külasepale pakuti selle tegevjuhi kohta. See pikk aeg on teda tublisti karastanud. Selles mehes on kõvasti sportlase võhma, visadust ja võitlusvaimu.
Õhtuti pärast tööpäeva lõppu käib ta sageli jooksmas, suvel rattaga sõitmas ja talvel suusatamas. Aastatega on mees läbi teinud Tartu nelikürituse kõik alad, eelmisel aastal läbis suusamaratoni, sel aastal nii 10 km jooksumaratoni kui 137 km rattarallit.
“See liigutamine käib enesetunde nimel,” selgitab mees ise.
Sel talvelgi on Külasepp mitu korda suusad alla saanud. Kuigi Tartu maratoni läbimiseks tuleks enne vähemalt 300 km läbi sõita, ei pea ta kramplikult kilomeetrite kohta arvestust. Samuti ei võta ta kunagi jooksma või suusatama minnes eesmärki, kui pika maa läbib. Võtab asja rahulikult ja enesetunde järgi.
Viimastel aastatel on ta püüdnud korra aastas ka mõnel välismaisel suusamaratonil käia. Nii on ta nautinud Soomes Vasaloppeti ja Finlandiahiihto sõite ning Austrias Dolomitenlaufi. Kui õnnestub, siis alanud talvel tahab ta Norras ühe maratoni läbi sõita.
“Mu eesmärk pole võrrelda, kas sain parema aja kui eelmisel aastal, mulle meeldib käia eri kohtades,” selgitab ta.
Iseäranis heameelt teeb Külasepale Vasaloppeti läbimine 2010. aastal. “Distants oli 90 kilomeetrit, aga lõpetades ei olnudki mul natuke üle üheksa tunni kestnud suusatamisest võhm väga väljas. Eks tempo sai ka vastav valitud,” meenutab ta elu pikimat maratoni.
Lisaks füüsilisele liigutamisele peab Külasepp oma teiseks suuremaks hobiks mälumängu. Viimastel aastatel on ta kuulunud Emajõe mängudel Luunja valla võistkonda.
Pühi peab neli põlvkonda
Külaseppade ilus kodu Luunja vallas Lohkva külas valmis viis aastat tagasi. “Ise ma seda ei ehitanud − tuleb tegelda sellega, mida paremini oskad.”
Raivo Külasepa abikaasa Piret on lastearst, pere on üles kasvatanud kaks last. Inglise filoloogist tütar Triinu (30) töötab Tartu keeltekoolis ja audiitorist poeg Siim (26) teenib leiba firmas nimega KPMG.
Jõulu- ja vana-aastaõhtud mööduvad aasta põllumehel tavaliselt kodus või vanemate juures, kus mitu põlvkonda koos.
Külasepp ütleb, et erilisi traditsioone neil pole, kõige tähtsam ongi lihtsalt koos olla. “Meil on võimalik neli põlvkonda kokku saada. Selle poolest on mu lapselaps väga rikas, et lisaks vanematele ja vanavanematele on tal veel memmed ja taat,” räägib ta.
Praegu tunnebki Külasepp vabal ajal kõige suuremat rõõmu tütrepoeg Kasparist, kes tuleval aastal juba kooli läheb. Vanaisarolli elas ta enda sõnul väga ruttu sisse. Lapselapsega käib ta aeg-ajalt koos jooksmas või suusatamas.
“Vahepeal oli Kasparil kõva soov kaarte mängida, eks sai siis sedagi temaga igal võimalikul juhul tehtud,” naerab vanaisa, lisades, et viimasel ajal on poiss küll tänapäeva lastehaiguse interneti küüsi langemas.
Kaspar Tiits on vanaisaga päris sageli aiandiski kaasas käinud. “Kui mina suureks saan, lähen ka aiandisse tööle, hakkan seal kurke kasvatama,” teatab ta.
Tänavuse aasta põllumehe Raivo Külasepa uusaastasoov maameestele on, et säiliks kaine talupojamõistus. Ning kaht asja peaks ka kindlasti olema: tervist ja õnne. “Kui need olemas on, siis ülejäänu on lahendatav,” teab ta.
