Pinnas on kaetud, kui selle peale pannakse läbilaskmatu materjal, näiteks asfalt või betoon. Aastatel 1990–2000 kaeti Euroopas iga päev vähemalt 275 hektarit pinnast, aastas 1 000 km². Pool sellest pinnasest on alatiseks kaetud ehitiste, teede ja parklate läbilaskmatute kihtidega.

Aruande kohaselt on kõnealust suundumust viimastel aastatel vähendatud 252 hektarini päevas, kuid maakasutus teeb siiski murelikuks. Aastatel 2000–2006 laienesid tehisalad ELis keskmiselt 3%, Iirimaal ja Küprosel koguni 14%, Hispaanias 15%.

Aruandes soovitatakse küsimuse lahendamiseks kolmeastmelist lähenemisviisi:

• pinnase katmise piiramine ruumilise planeerimise parandamise abil või hinnates ümber „negatiivset” mõju avaldavaid toetusi, mis kaudselt soodustavad pinnase katmist;
• leevendavad meetmed tekitatud kahju vähendamiseks, kui pinnase katmist ei saa vältida. Need hõlmavad tavalise asfaldi või betooni asemel läbilaskvate pindade kasutamist ja nn roheliste katuste ehitamist;
• hüvitavad meetmed, et osaliselt hüvitada pinnase kadu ühes piirkonnas, võttes meetmeid muus piirkonnas. Need meetmed võivad olla maksete vormis nagu Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias, või kaetud pinnase taastamisena. Hea tava näiteid võib selle kohta tuua Dresdenist ja Viinist.

Kõnealuse aruande tulemusi kasutatakse edaspidi ära komisjoni tehnilise dokumendi koostamisel, milles käsitletakse pinnase katmist ja mis koostatakse riiklike ekspertide abiga. Selles dokumendis, mis peaks valmima 2012. aasta algul, antakse riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele suuniseid pinnase katmise piiramise ning selle mõju leevendamise parimate tavade kohta.