Aeg maiustada arooniatega



Aeg maiustada arooniatega
Foto: Bianca Mikovitš

Vaatamata suhteliselt lühikesele ajaloole, on must aroonia Eestis marjakultuurina elanud üle nii tõuse kui mõõnu.

Olid ajad, mil kohalikud veinitööstused ja loodusravientusiastid arooniat vägagi austasid. Ja tulid ajad, mil nii ühismajandites kui ka koduaedades põõsaid halastamatult välja juuriti.

Must aroonia pärineb Põhja-Ameerika idapiirkonnast. Eestis hakati arooniat laialdasemalt kasvatama alles eelmise sajandi keskel. Meil on seda taime võrdselt hinnatud nii ilu- kui viljakultuurina.

Mõõdukas kasv hekina, üksikute põõsaste kaunid õied, sügisesed leekivpunased lehed on aroonia plussid ilutaimena.

Rikkalik saagikus, saagi ühtlane valmimine, omapärase biokeemilise koostise ja ilusa värvusega viljad on aroonia trumbid viljapõõsana.

Miniõunad

Viljad, mida arooniapõõsalt nopitakse, polegi tegelikult marjad, vaid hoopis tillukesed õunviljad. Rahvapäraselt aga jäävad nad ikkagi marjadeks.

Välimuselt on aroonia vägagi pilkupüüdev, viljad kenasti kobarates, parajalt suured (1-1,5 g), kergelt läikivad ja kaunilt tumedad. Aroonia välimus on aga maitsest etem. Egas ilmaasjata ole aroonia ingliskeelne vaste chokeberry (’läkastama ajav mari’).

Kerge ehmatuse võivad nad esmaproovijal esile kutsuda küll. Parkainete rohkus muudab suu limaskesta paksuks ja tuimastab maitsmismeelt, orgaanilised happed varjutavad suhkrusisaldusest tingitud magususe.

Viljade maitseomadused paranevad tunduvalt pärast külmumist. Hilissügisel kaovad külmanäpistatud arooniaviljad kiiresti ablaste suleliste nokka.

Ainuüksi arooniatest tehtud hoidised pole eriti populaarsed. Küll aga kasutatakse arooniaid ohtralt koos teiste sügisandidega. Nii on väheses koguses happeline ja tume arooniamahl läägelt magusate ja heledate mahlade, mooside, siirupite, tarretiste ja veinide teretulnud lisand.

Aroonia üks pluss on hea säilivus. Viljavartega kobarates korjatud viljad säilivad jahedas üle kuu.

Vähe vett

Aroonias on suhteliselt palju kuivainet, kuni viiendik viljade massist. Küpsetes arooniates on kuni 8% suhkruid (glükoos, fruktoos, sahharoos).

Aga magusat maitset pole tunda. Süü lasub nii orgaanilistel hapetel kui ka parkainetel, mille koosmõjul magus maitseaisting sööja keelel lihtsalt ei avaldu.

Happed (põhiosas just sorbiinhape) ja parkained tagavad värskete viljade kauaaegse säilivuse. Lisaks sorbiinhappele on arooniates piisavalt ka sorbitooli.

Annab värvi

Bioflavonoidsete ühendirühmade (katehhoolid, flavoonid, antotsüaanid jne) poolest on aroonia puuviljaaias esikohal. Bioflavonoidid on looduslikud antioksüdandid, mis neutraliseerivad liigsete vabade radikaalide kahjulikku mõju.

Bioflavonoidide hulka kuuluvatel antotsüaanidel on veel üks lisaväärtus, nimelt värvus. Aroonia viljades on rikkalikult vesilahustuvaid pigmente. Värvainete suur kogus ja hõlbus eraldatavus lubavad neid edukalt kasutada toiduainetööstuses toiduvärvina.

Peab ainult arvestama, et aroonia pigmendid muudavad värvust sõltuvalt keskkonna pH väärtusest (happelisus või aluselisus).

Rasvlahustuvad vitamiinid E ja K on põhiosas koondunud seemnetesse. Veel sisaldab aroonia mõningaid B-rühma vitamiine ja askorbiinhapet. Viimase sisaldus võib suurtes piirides muutuda.

Mikroelementidest leidub musta aroonia viljades joodi, vaske, rauda, mangaani ja boori.

Regulaarne arooniaviljade või -mahla tarvitamine aitab mõnevõrra taltsutada liiga kõrget vererõhku.

Autor: Urmas Kokassaar
Artikkel on varem ilmunud Targu Talitas

Loe ka Varesmarjad veiniks

Lisaks siit.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Unistuste ajalooõpik, mida sul kooliajal ei olnud! Kõige suurem EV100 raamat vaid 15,90 €. Telli ette SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare