Imelikul kombel puudub selles maaliikide (!) registris kartul täiesti, mis meil rängalt on kannatanud.

Siis tulevad märkida eelmiste aastate saagid, sead, lambad, kanad, võlad, võlaandjad, maksu tähtajad, laenu otstarbed. Siis järgneb küsimine, mida palub ikalduse alune. Siis vallavalitsuse arvamine, põllusaagi hävinemise protokoll jne.

Lõpuks tulevad kõik need 4–5 tuhat suurekahjulist „avaldust” Tallinna peakomisjoni. Mis peab peakomisjon kõigi nende tuhandete avaldustega peale hakkama? Kui neid üksikult läbi lugeda ja arutada, siis nõuaks see töö terve aasta. Peaks kas hea usu peale määrama või jälle suured lahkamid „avaldusi” portfelli pistma ja uurima nädalate viisi. Mõnel komisjoni liikmel kogub terve maakond pauna.

Ministeerium tahtis rutata, ajas peakomisjoni kokku, kuid ei jõudnud tarvilisi kokkuvõtteid teha. Nüüd on ikalduse peakomisjon uuesti kokku kutsutud reedeks, 19. oktoobriks. Komisjoni liikmetel aga puudub selge teadmine, mida nende lehtede järgi õieti otsustada. Ka ikaldusealused on mitmet viisi aru saanud küsimisest, mida nad paluma peavad: üks palub seemet, teine laenu, kolmas head ilma, neljas soojemat sügist. Ega need keerulised ankeedilehed igaühele jõudumööda pole.

Kuidas sulle tundub, kas 90 aasta tagustes sündmustes on kaasajaga sarnaseid jooni? Jaga oma mõtteid kommentaariruumis!