„See on läbi aja olnud sündmus, kus mitmed põlvkonnad koos lähedaste ja sõpradega saavad kokku, võtavad kätte vikatid, rehad ja hargid ning laulu saatel töötavad rõõmuga, et heinad õigeks ajaks küüni alla saada,“ kirjeldab Eestimaa Looduse Fondi talgukorraldaja Paul Hunt.

Pärandkoosluste hooldamisel on pikk ajalugu ning möödunud aegadel on selliste alade pindala olnud kordades suurem. Pärandkoosluste Kaitse Ühingu töötaja ning taimeökoloog Jaak-Albert Metsoja meenutab hiilgeaegu: „Ülemöödunud sajandi vahetusel oli kõikjal kasutusel pool-looduslikke kooslusi, eelkõige puisniite, mille majandamisel talitleti talupojamõistuse järgi – niideti kord aastas ning pärast seda ka karjatati. Selline mõõdukas inimmõju on kujundanud neile
aladele väga liigirikkad taimekooslused, mis on unikaalsed ka maailma mastaabis.“

Eestimaa pärandkoosluste unikaalsust kinnitab fakt, et Laelatu puisniidult on ühe ruutmeetri pealt leitud lausa 76 taimeliiki, mis liigirohkuselt jääb alla vaid Andides kõrguvatele mägikarjamaadele.

20. sajandi jooksul on Eesti pool-looduslike koosluste hulk vähenenud määral, mis ohustab nii koosluste endi kui ka nendega seotud liikide püsimist Eesti looduses. Seega tuleb seada eesmärgiks kõigi säilinud pärandkoosluste säästev majandamine ja võimalikult suures ulatuses ka
kasutusest välja langenud pärandkoosluste majandamise taastamine.

Alates tänasest võib heina niitmisega alustada ka PRIA toetusi saavatel pool-looduslikel kooslustel. ELF soovib ka teistele heinategijatele jõudu ja tuletab meelde, et on oluline, et niitmisel kasutatavad tehnikad ei ohustaks heina sees toimetavaid looma- ja linnupoegi, kes võivad kergesti kiirete masinate küüsi jääda – soovitatav on jätta esialgu mõned lapid niitmata, mis pakuksid noortele loomadele varjupaika. Maha niidetud hein tuleks koguda kokku ja võimalusel kasutada ära loomasöödana. Vältida tuleks niitmisviisi, kus masinaga purustatud hein jääb maha.