Algajale piisab kümnest kanast
Praegune majandusseis soosib potipõllundust ning taludes looma- ja linnukasvatust. Pealegi on oma kanade munad hoopis maitsvamad, omakasvatatud linnulihagi mekib paremini.
Kanade elu on põnev jälgida, lastele valmistab rõõmu nendele teri loopida ning mune tuppa tuua.
Esimesed kanad võtsime paar aastat pärast seda, kui olime kolinud tallu, kus laut seisis tühjana. Kanad tundusid kõige mõttekamad laudaelanikud, kuna on vahvad ja mis peamine - neid on suhteliselt lihtne pidada. Kui on vaja, saab vahel paar päeva ka ära käia.
Esimesed linnud soetasin ühe eaka naise käest. Edaspidi tekkis sügavam huvi ning hakkasin pidama ka erinevaid tõukanu.
Kanu soetades teadsin vaid seda, et neilt saab mune. Kuna vastavat kirjandust ja teavet ei olnud saada, oli algus üsna raske ning paljugi käis iseõppimise teel. Suureks abiks olid vanad kanakasvatuse käsiraamatud, mõned neist õnnestus mul hankida.
Nüüd lõpuks tegutseb ka Internetis kodulindude foorum, kus saab nii nõu küsida kui anda. Jagan rõõmuga oma teadmisi, järeleproovimisi ja seniseid kogemusi teiste alustajatega.
Millist kanatõugu eelistada?
Esmalt tuleb selgeks teha, mida kanalt saada tahetakse - kas muna, liha või mõlemat. Või uusi tibupoegi välja hauduma või ilu pärast õue peale jalutama.
Munakanadest on meil kodustes majapidamistes kõige levinumad tõud praegu hy-line brownid ja leghornid (on valgeid ja pruuni põldpüü värvi, viimased on tuntud ka italieneri nime all).
Leghornid on iseloomult elavad ning kuuluvad kergete tõugude hulka. Haudumiskihu neil praktiliselt ei esine.
Lihakanadest on levinuimad broilerid. Liikvel on ka braamat ja faverolli, kuid nende ilu ja hinna tõttu on neid kahju söögiks tarvitada. Viimased on head haudujad ning nende alla mahub palju mune.
Heade haudujate hulka kuulub veel tiukru kana, kes on väga elavaloomuline ja natuke metsik. Tiukrute tiibu peab kindlasti kärpima, kuna nad kipuvad üle aia lendama. Samuti armastavad nad oma mune ära peita.
Minu pisikeses kanakarjas on lihakanadest braamad (munad helebeežid), liha-munakanadest sussex light kanad (väga head munejad, munad on beežid), munakanadest italienerid (munad valged) ja ameraucana/araucana segu kanad (munad sinakasrohelised). On ka paar sellist lindu, kelle tõugu ma ei tea.
Ilukanade pidamise kogemus mul puudub.
Kanamaja ja -aed
Alustada võiks väiksema lindude arvuga. Piisab täiesti 10 kanast, loomulikult kukk seda karja kamandamas.
Kanad ei armasta mustust, niiskust ega pimedust. Kanala sisustus peab olema lihtne ja praktiline. Kanadele on parim selline koht, kus neil on rohkelt valgust, sobiv temperatuur, värske õhk, liikumisvabadus. Kanaaed olgu kuiv ning võimalikult varjatud külmade põhja- ja idatuulte eest. Soovitatav on liivase või kuiva pinnaga maa. Vältida tuleb põhjapoolseid, liiga madalaid, niiskeid ja tuuliseid paiku, sest kohavalikust oleneb nii kanade tervis kui munatoodang.
Kanamaja soojus võiks olla 8-10 kraadi. Kana kannatab ka miinuskraade, kuid see vähendab munemist. Loomulikult ei tohi lindu, kes on harjunud elama soojas laudas, viia õue miinuskraadide kätte. Järsud temperatuurimuutused ei ole head.
Valguski on väga tähtis tegur. Halvasti valgustatud kanamajas liiguvad kanad vähe ja selle tagajärjel nõrgeneb nende munemisvõime.
Kõige parem on päikesevalgus. Akende pindala peab olema vähemalt 0,1 m2 põranda pinnast (nt 10 m2 põranda puhul 1 m2 akent). Talvel tuleb lisaks kasutada elektrivalgust.
Pimedas ja niiskes kanamajas hakkavad kanad munema alles kevadel, kui nad saavad õue liikuma.
Niisiis tuleb kanamaja ehitada kuivale, päikesepaistelisele ja tuultest varjatud kohale, mille ümber võiks püstitada aia.
Laudpõrand on soe. Tsemendist põrandat on küll lihtne puhas hoida, kuid kana jalgadele on ta külm ja niiske ning sel juhul peab kasutama piisavalt allapanu. Kuivale liivasele pinnale ehitatud kanamaja ei vaja tingimata põrandat, kuid siis tuleb kasutada korralikku aluspanu (turvas, põhk, hein) ja seda tihedalt vahetada.
Põrandapinda peab olema iga kana kohta vähemalt ¼-½ m2.
Kana armastab puhtust. Ta hoolitseb ise oma puhtuse eest, kui talle selleks piisavalt võimalusi anda. Seepärast võiks kanamajas olla nõu kuiva ja sooja tuha ning liivaga. Selles armastavad kanad "supelda".
Aed piirata kergematel tõugudel u 2 m kõrguse ja raskematel 1,5 m kõrguse taraga ning kindlustada selliselt, et rebane selle alt läbi kaevata ei saaks.
Kaitseks kullide eest on mõistlik tõmmata kanaaiast traadid üle või sellele võrk peale, ka linnud ise ei saa siis välja lennata. Jooksuaias võiks ühe kana jaoks olla 4-10 m2 ruumi.
Kui aia pind suurem, on hea, kui varjuks on mõni põõsas (nt must sõstar, mida kanad ei taha süüa) või õunapuu. Samas on puud kanaaias väga hästi väetatud. Puude-põõsaste puudumisel saab varjualused ka ise teha. Jooksuaeda peaks pääsema terve päev.
Ka kodune kompostihunnik võiks asuda kanaaias, nii on lindudel pidevalt saada ussikesi ja tõuke.
Joogivesi olgu alati ees!
Pesa
Pesa peab olema avar, et kana tunneks end mugavalt. Munakanadele sobivad kõige enam 20 (25) x 30 x 30 cm suurused lihtpesad. Alumised pesad olgu põrandast umbes 30 cm kõrgusel. Mina lasksin teha oma liha-munakanadele pesad suurusega 30 x 40 x 40 cm (2 kasti kõrvuti ja kahekordselt, seega 4 pesakasti). Pesamunadeks on soovitatav kasutada kunstmune, sest tavalised riknevad ning määrduvad kiiresti. Kana muneb parema meelega sellisesse pessa, kus mõni muna ees.
Pesas peab olema küllalt pime, et kana tunneks end rahulikuna. Pimendatud pesas purustab lind oma muna harva.
Iga 4-6 kana kohta arvestatakse üks pesa. Pesad on kõige otstarbekam paigutada lauda külgseinte äärde (mitte otse akende alla patareidena) üksteise peale 2-3-korruseliselt, kusjuures alumine pesakorrus olgu 25-30 cm kõrgusel põrandast. Ülemiste pesade kaaned teha kallakuga, et kanad ei saaks seal peal seista.
Kanu võib pidada ka ühes laudas koos lammaste või lehmadega, kes neile meie pikal talvel piisavalt soojust eraldavad.
Õrred
Õrred teha umbes 6 cm laiustest ja 5 cm paksustest lauapindadest, ühe kana kohta arvestada ruumi vähemalt 15 cm. Parimad on hingedega kinnitatud õrred, mida saab päevaks seina äärde keerata, et linnud ei läheks sinna istuma.
Õrred peavad asuma ühel ja samal kõrgusel ning umbes 45-50 cm üksteisest eemal (seinast 25 cm kaugusel). Äärtest olgu need tasased, et toetaksid kana varbaid.
Kõrgus põrandast võib olla kergematel kanatõugudel u 1 m, raskematel tõugudel 50-60 cm. Õrred paigutada kanamajas võimalikult sooja ja tuuletõmbuseta kohta.
Toitmine
Toit peab olema mitmekesine. Ainult teri või kartuleid andes ei saa kana kõiki vajalikke aineid. Ta sööb kartuleid küll hea meelega, kuid mune siis ei saa.
Vabapidamisel kanu jälgides on võimalik aimu saada ainetest, mida kana vajab. Õues siblides otsib ta ussikesi, tõuke, kärbseid-putukaid ja sipelgate mune. Vahel leiab ka mõne konditükikese, kivikese, söe- või lubjatüki.
Murust nokib ta söögiks rohulehti, seemneid, juuri. Põlluäärest viljatera leides kaob seegi kohe pugusse.
Kana on kõigesööja, seetõttu saab ka kõik kodused toidujäätmed lindudele sööta.
Toidus peab olema lubiaineid, et kanad ei hakkaks munema nahkmune. Selleks purustada teo- või konnakarpe, munakoori (viimased enne etteandmist kuivatada, muidu kipuvad nad ka oma mune sööma).
Hea on anda kanadele purustatud konte - kas tooreid või kuivatatud, mitte küpsetatud (kaovad kanade jaoks tähtsad toitained).
Rohtu võib kanadele ette visata nii palju, kui nad söövad, sest toit peab olema mahlakas.
Talveks on soovitatav kuivatada nõgeseid ja neid toidu hulka peenestada. Sama võib teha kvaliteetse heinaga (valada peale keeva vett, et kõrred pehmeneksid). Kanapudrusse võib segada ka söetükikesi, et kõht korras hoida.
Juurviljad asendavad talvel rohutoitu. Kaalika või kapsa võib riputada nööriga õrre külge või seinale, et kanad sealt nokkides end rohkem liigutaksid. See omakorda soodustab kiiremat seedimist ning seda rutem valmivad uued munad. Porgand (nagu rohutoitki) hoiab munakollase ilusa erksa.
Talvel segan kanadele sööda sisse Optima Layerit, seegi annab kollasele sära.
Suur mõju munatoodangule on lihal, samuti kaladel. Iga päev neid siiski anda ei tasu, sest munadele võib lõpuks kalamaitse juurde tulla.
Tilgastanud piima kanadele ei söödeta, kuna see võib põhjustada kõhulahtisust. Muid piimatooteid (nii värskeid kui hapusid) võib anda küll. Kanadele ei tohi pakkuda ka liiga soolaseid toite.
Kana, kes kaalub 2 kg, tarvitab päevas 200 g kuivaineid - 1/10 tema raskusest (4 kg kaaluv kana ei söö siiski kaks korda rohkem, veidi enam küll). Samas saame pea iga päev kanalt umbes 50 g kaaluva muna.
Liigtoitmine on kanadele kahjulik
Loomulikult on võimalik minna poodi ja osta valmis jõusööt. Sellele lisaks on hea anda teri (nisu, oder, kaer) - päevas peab kana neid saama 30-50 g. Terad võib puistata põrandale, et linnud toitu liiga kergelt kätte ei saaks ja ennast rohkem liigutaksid.
Vahetevahel võib anda päevalilleseemneid, kuid ei tohi anda liiga palju, kuna see nuumab kanu.
Sööta tuleb ette panna korraga nii palju, kui nad ära süüa jaksavad. Täiskasvanud kanadel ei pea kogu aeg söök ees olema, muidu võivad nad liiga lihavaks minna ning munatoodang alaneb. Kui on vaja paariks päevaks ära sõita, saab panna vajaliku koguse sööta neile ette.
Külmal ajal võiks kas või korra päevas anda kanadele sooja toitu ja joogiks sooja vett. Joogi- ja söödanõud tuleb paigutada nii, et kõikidel kanadel oleks neile võrdne juurdepääs.
Vesi peab olema kogu aeg saadaval. Joogivees võib hoida roostetanud rauatükki, millest kanad saavad kätte osa rauavajadusest - see hoiab korras nende luustiku.
Sulgimine
Munakana alustab munemist umbes 6- ja lihakana 8-kuuselt. Alates teisest eluaastast (pärast 10-12 kuud munemist) vahetavad kanad kord aastas oma sulgi. Harilikult toimub see suve lõpul või sügisel. Kui sulgimine on alanud, hakatakse linde tugevama toiduga söötma, kuid tuleb jälgida, et nad ei rasvuks. Kui kanade eest sulgimise ajal hästi hoolitsetakse, on neil 5-6 nädala pärast uued uhked suled ning 6-8 nädalat hiljem nad jätkavad munemist.
Kõige suurem munaand on kanadel esimesel aastal, teisel aastal tuleb mune juba vähem. Väga häid munejaid tasub pidada kolmandagi aasta (nendelt on hea võtta viljastatud mune).
- Muna väljatulekul on lubjakoor veel pehme, kuid kohe see kõveneb.
- Heast tõust kana muneb iga 24 tunni järel. Tavaline kana teeb seda 30-36 tunni järel, halb muneja veel harvem.
- Kana muneb nahkmuna, kui teda on hirmutatud, kui tal on lubjapuudus või kui ta on rasvunud. Ka alles munemist alustavatel noorkanadel esineb sageli nahkmune.
- Kanatibu ei tule munakollasest. Nii munakollase kui ka -valge tarvitab loode munas arenedes söögiks.
Vaata ka http://www.kitikanala.kogu.info/
Artikkel ilmus ajakirja Maamajandus mainumbris (2009).
