Metsaentomoloog Kaljo Voolma ütleb, et üraskite levikule on soe ilmastik andnud soodsa fooni, kuid leviku kasv sõltub mitmest tegurist. Tublilt on levikule kaasa aidanud ka inimene.

Aina uued haigused

Maaülikoolis korraldatud metsakaitseseminaril loetles dendropatoloog Rein Drenkhan viimasel ajal avastatud lehtpuuhaigusi lausa ridamisi.

Saarepuud kiduvad juba üle Eesti. Mullu avastasid patoloogid, et ka noorte arukaskede tüvedel on laiktõve moodi sümptomid, mille põhjustajaks on Eestis uus seeneliik.

Uus seen on jõudnud kahjustama ka jalakaid. Uus bakter põhjustab hobukastanite tüvemädanikku.

Okaspuude ohtlikematest seenhaigustest nimetas Märt Hanso 2006. aasta sügisel Järvseljal mustalt männilt avastatud punavöötaudi ja 2008. aastal Tallinna Botaanikaaiast leitud pruunvöötaudi.

Nad on leidnud Eestis ka seni veel eestikeelse nimetuseta seene Diplodia pinea. “Pole ühtegi teist metsahaigust, mis oleks nii universaalne,” ütleb Hanso.

Seen tekitab haigust nii puu okastel, võrsetel, okstel, käbidel kui juurtel ja põhjustab ka puidusinetust. “Õnneks ei ole ta veel musta männi käbidest kaugemale jõudnud,” nendib Hanso.

Teine lugu on punavöötaudiga, mida tunneb ära okastel olevate ristvöötide järgi. Need seened kahjustavad männi teise ja kolmanda aasta okkaid, mis on puude elutegevuses kõige tähtsamad, kuna toidavad puu juurdekasvu. Korduvkahjustused kurnavad puu ja ta muutub vastuvõtlikuks kõigile hädadele.

Juba 2007 sügiseks oli punavöötaud jõudnud harilikule männile ja 2008. aasta kevadel leidus teda ka Pärnus ja Tallinnas mustal männil ning harilikul männil Lääne-Virumaal.

2008 sügiseks oli haigust üle Eesti ja nüüd on leitud teda juba Soomeski. Mullu sügisel märkasid patoloogid punavöötaudi teatavat taandumist.

Eestis on olemas ka valgevöötaud, aga see seenhaigus on Euroopa tähelepanekute järgi leebema mõjuga.

Üraskid mõnulevad

Soojad aastad on soodustanud ka kuuse-kooreüraski levikut – viimasel ajal on pea igal aastal välja arenenud üraski teine põlvkond. Kaljo Voolma märkis, et see pole ainult tänapäevaga seonduv nähtus, vaid sellist suurt sigimist täheldati ka näiteks 1930. aastatel.

Teadlased on leidnud, et üraskite levik on tihedasti seotud ka inimtegevusega. Hooldamata mets või metsa jäetud toores puit on vesi üraskite veskile.

Silm olgu peal

Samas okka- ja lehekahjurite elu on just kliimaga rohkem seotud. Kaljo Voolma loetles neist mitmeid, keda praegu Eestis on nähtud üksikuid, kuid kes meie naaberriikides on põhjustanud suuri metsakahjustusi.

Näiteks tõi ta käsnalainelase, kelle koldelisi kahjustusi on kogetud Lätis ja Leedus.

Kui kliima ei pöördu, võime oodata järjest uusi liike.

Voolma mainis näiteks hobukastanit või pärna kahjustavaid pisiliblikaid, kes on alles hiljuti Eesti parkidesse jõudnud, või männi-võrgenditutlast, kes on juba olemas Rootsis Gotlandi saarel ja Leedus Kura säärel. Saaremaa männikutes on sel suvel oodata jätku 2008. aastal alanud nõmme-võrgendivaablase hulgisigimisele.

Kui globaalselt ütelda, on metsakahjustajate levik probleem terves maailmas. Lähemale tulles murrab terve Euroopa pead, mida ette võtta.

Näiteks ei ole veel teada, mis mändide puna- ja pruunvöötaudi vastu aitab.

Eestis on need karantiinsed haigused, mis tähendab, et nakatunud puud tuleb hävitada. Märt Hanso arvates tasuks hoopis haiguse levikut jälgida – pole kasu nakatunud puu hävitamisest puukoolis, kui seen ise on jõudnud juba loodusesse.

Kui soojad aastad kestavad ja kahjustuspiirkonnad laienevad, tuleb kiiresti abinõusid tarvitada.

Samas võib minna nii nagu 1930. aastate lõpul, kui kümmekonnale soojale aastale järgnesid kolm erakordselt külma talve – sellisel juhul võivad ohtlikud haigused hääbuda.

Kirjutise aines pärineb maaülikooli seminarilt “Uued ja invasiivsed seene- ja putukaliigid metsakaitses kliimamuutuste kontekstis”.

Seminari ettekannete lühikokkuvõtted leiab http://mi.emu.ee/teadusinfo/ettekanded/3455/