Andres Kallaste - kunstnikuhingega hobusemees

Eesti ühe tuntuima hobusekasvatajate dünastia väärikas liige, tori hobuse spetsialist, pühendunud, tundliku natuuriga, huvitav ja vastuoluline mees - sellisena portreteerib täna müügile jõudvas Oma Hobu oktoobrinumbris hobusekasvataja Andres Kallastet ajakirjanik Madis Jürgen.

Millal ta esimest korda hobuse selga ronis Andres Kallaste ei mäleta. Küll aga on tal selgelt meeles, et ratsutama hakkas ta 4-5 aastaselt - tallus päevad otsa hobusega siloaugus silo kinni.

Sellest ajast saadik on Kallaste pühendunud hobusemees. Olgugi, et ülikooli lõpetamise järgselt suunati ta tööle hoopis sigade selektsionäärina. Suksud olid aga kesikute kõrval kogu aeg olemas. Ja kui ajad ning olud muutusid, sai hobustest Kallaste elutöö.

Hobusekasvatajad tunnevad Andres Kallastet kui väga head hobusetundjat, kes on üdini tööle pühendunud. Poeg Jaanus, kes ka ise hobusemees - Tori Hobusekasvanduse juht, räägib: "Ka puhkuse ajal läheb ta näiteks Saksamaale ja vaatab hobuseid. Nii ei ole kunagi, et ta sõidab Sharm el Sheikhi ja jätab hobused kus see ja teine."

Kallaste on mees, kes ühtedele meeldib, teistele mitte - ta ei oskavat diskussiooni pidada, armastavat vaielda ja oma õigust taga ajada.

Abikaasa Krista Sepp, kellega koos päevast-päeva Eesti Hobusekasvatajate Seltsis töövankrit veetakse, ütleb kenasti: " Mõnes mõttes on Andres unistaja. Kunstnikuhingega unistaja. Pigem unustab ta iseenda ja unistab paremast hobusest."

Lähemalt loe Andres Kallastest, hobulausumisest, noorhobuste ülevaatustest ja muust oktoobrikuu Oma Hobust.