Andres Oopkaup: toetused peaksid raha juurde tekitama

Otsus, et kõik raha peab tulema turult, tegi põllumeeste elu omal ajal väga raskeks, arvab põllumajandus-kaubanduskoda juhtima valitud Andres Oopkaup. Nüüd maitsevad liberaalse turumajanduse kibedaid vilju aga tarbijad.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, mida juhite, on mõjukaim ühendus, kes saab põllumajandusministeeriumilt nõuda tootjate huvidega arvestamist. Eelmisel ametikohal ministeeriumi asekantslerina pidite, vastupidi, ministeeriumi seisukohti “kuulikindla vestiga mehena” kaitsma. Kuidas kavatsete uues rollis tegutseda?

See ei ole nii, et istusin teisele poole lauda ja kohe vahetasin välja ka oma seisukohad. Oma arvates olin ka ministeeriumis tootjate huvide eest väljas.

Arvan, et ministeerium seisab samuti Eesti tootja eest nagu koda või vähemalt peaks seda tegema. Iseküsimus on, kas seda saab paremini teha. Kui meil on ideid, mida ministeerium saab paremini teha, peame ministeeriumiga need läbi arutama ja sellest läheb kõigil paremaks.

Kui vaadata EPKK liikmeskonda, siis kuuluvad sinna peamiselt suurtootjad. Kas saab öelda, et koda kaitseb kõikide põllumeeste huve?

Nii suurte kui väikeste põllumajandustootjate huvi on ellu jääda. Kui keegi kasvatab viiel hektaril maasikaid, on ta väga suur tegija. Kui kasvatab viiel hektaril teravilja, siis väike.

Minu meelest on suure ja väikese mõõdupuuks aastasissetulek, mitte hektarid. Kui tootja suudab endale tagada piisava aastasissetuleku, on ta ka piisavalt suur tegija.

Kas ise peate end suureks või väikeseks tegijaks?

Meie perele kuuluv teravilja kasvatav AS Serdna oma umbes 600 hektariga on selgelt väike. Samas ei saa minu kodukohas, 20 kilomeetrit Tallinnast Kostiveres, ka maad juurde rentida, sest siis peaksin hakkama üle maksma. Osta aga ei kannata Tallinna külje all üldse, omanikud ilmselt loodavad tulevikus kasulikumalt müüa. Arvan, et optimaalne oleks 1000 hektarit, et korralikult ära elada.

Viljakasvatusega elab ära küll, kui ilm soosib.

Töötasite tol ajal juba põllumajandusministeeriumis. Kas ise peate otsust, et põllumajanduses kehtivad vabaturu reeglid, õigeks?

Mina olin administratsiooni töötaja, mitte valiku tegija. Küll pean ütlema, et kulutasin suure osa oma ajast sellele, et selgitada põllumajanduse raskusi ning vaidlesin teiste poliitika kujundajatega selle valiku üle.

Usun, et kõik põllumehed on minuga nõus, et see oli üliraske aeg, mida ei taha mitte keegi tagasi. Kõigil on ju meeles, kui odavalt tuli toota, millise hinnaga oma toodang ära anda ja kui hilja selle eest raha saada.

Sellel taustal on Euroopa Liitu astumine olnud Eesti põllumehele kasulik. Meie kaubale on tekkinud turg ja nõudlus, saame kõrgemat hinda, nii töökultuur kui tehnoloogiad on paremad.

Ometi maksab Euroopa Liit meile võrreldes nn vanade riikidega ebaõiglaselt väikesi toetusi…

See, et Euroopa Liidu toetused on meil niivõrd palju madalamad, on muidugi ebaõiglane. Sellele ebaõiglusele lisaks ostame väetist ja kemikaale maailmaturu hinnaga või natuke kallimalt. Masinaid samuti.

Aga oma teravilja müüme ikka sellesama maailmaturu hinnaga, millega teisedki, kes saavad suuremaid toetusi ja looduslike tingimuste tõttu ka suuremaid saake.

Palju on pahandatud nn diskrimineerivate toetuste üle – noorte eelistamine, piimasektori eritoetus väikekarjadele, investeeringutoetuste lagi suurtele jms. Kuivõrd need meetmed on end õigustanud?

Ma nimetaksin neid pigem mõnele põllumajandustootjate grupile mõeldud järeleaitamistoetusteks.

Kõik sellised toetused peaksid olema ajutised. Kui need on oma mõju avaldanud, tuleks võrdsus taastada, kuna igasugune ühe suuruse-, vanuse- vms grupi eelistamine teisele tekitab vastasseisu.

Toetamise puhul tuleks lähtuda sellest, kui palju on ühe või teise tegevusalaga seotud inimesi ning kui palju luuakse toetusrahaga lisaväärtust – uusi töökohti, lisaraha vms. Eesmärk peaks olema see, et võimalikult paljud toetusest kasu saaksid.

Seetõttu arvan, et näiteks investeeringutoetuste raskuskese peaks muutuma, ja muutuma rohkem ühistute kasuks.