Asendustaluniku töö on mitmekülgne
Ta tõuseb hommikul vara, et kell kuus laudas olla ja lehmad ära lüpsta. Seejärel tuleb loomad karjamaale ajada ja päeval neile vett viia. Vajaduse korral istub noor mees traktorirooli ning teeb ära masina jõudu vajavad tööd.
Kui enamik põllumajandushariduse omandanutest läheb pärast kooli lõpetamist isatallu oma oskusi rakendama, siis Ingmariga on teistsugused lood. Ta ei vehi tööd teha oma talus, vaid teiste majapidamistes, olles asendustalunik.
“Meil olid küll kodus lehm ja siga, aga see oli ammu,” räägib Valgamaalt Harglast pärit noormees. Loomadest jäi siiski “pisik” sisse ja seetõttu valiski poiss pärast Hargla põhikooli lõpetamist Vana-Antsla kutsekooli, kus ka ta isa omal ajal õppis.
Kuigi põhikoolis polnud hinded kiita, läks kutsekoolis õppimine paremini ja keskmiseks hindeks kujunes lausa 4,12. “Õppisin ikka palju, aga mitte väga hullult,” märgib ta ise tagasihoidlikult. “Kui asjad õigel ajal ära teha, ei ole probleeme. Õpetajad olid ka normaalsed.”
Mullu osales Ingmar edukalt noortalunike kompleksvõistlusel, mis toimus Järvamaa kutsehariduskeskuses ja kus võtsid mõõtu põllumajandusvaldkonna kutseõppeasutuste õpilased, üliõpilased ja noortalunikud.
Nende kursus jäi viimaseks põllumajanduseriala lennuks, mis alustas Vana-Antslas ja lõpetas koolide liitumise järel hoopis Võrumaa kutsehariduskeskuses. Enam kui paarikümnest alustajast lõpetasid vaid pooled, kusjuures kursusel ei olnud ühtegi õrnema soo esindajat.
Teeb kõiki töid
Õppimise kõrval käis Ingmar kahel aastal praktikal teraviljakasvatustalus ja kahel järgmisel lihaveisetalus. Kui asendusteenistuse Lõuna-Eesti töödejuhataja Tõno Kiisholts käis koolis asendustalunikuks hakkamise võimalust tutvustamas, lõi Ingmari peas n-ö kelluke helisema. Ainuke mure oli see, et lehmalüpsi polnud koolis õpetatud. Asendama minnes on see aga vajalik oskus.
Nii läkski Ingmar koos ühe kursusevennaga lüpsmiskoolitusele. Kursusevend otsustas viimasel hetkel ümber, kuid Ingmar astus tänavu märtsis asendusteenistusse.
Esimene töö oli Harjumaal Kuusalu kandis ja kestis kaks nädalat järjest. Edasised tööd on olnud ikka Lõuna-Eestis. “Talus kohapeal olen kolmest päevast kahe nädalani,” selgitab ta. “Kui vaja, olen ka nädalavahetusel tööl. Vähemalt ühel päeval nädalas puhkan, oleneb kuidas graafik tehakse.”
Esimene päev on enamasti sisseelamiseks ja õppimiseks, kuidas asjad selles talus käivad. Seni on Ingmar pakkunud puhkust kaheksas talus ja neist mõnes lausa kolmel korral.
“Palk on hea ja töö ei ole üksluine, vaid huvitav,” loetleb ta asendustaluniku elukutse plussid. “Hea on ka see, et näeb ilma ja inimesi.” Kuigi Soomes makstakse sama töö eest rohkem, pole noorel mehel plaanis Eestist ära minna ja oma tulevikku näeb ta ikka talutöödega seotuna.
“Ma teen kõike, ei vali töid,” vastab ta küsimusele lemmiktöö kohta.
Noored kardavad
Põlvamaal Valgjärve vallas asuva Albre talu vanaperenaine Maie Hiir on Ingmariga rahul. “Oluline on, et tal on huvi selle töö vastu,” toob ta välja peamise. Tema suur mure on see, et noored ei taha viimasel ajal laudatöid teha. “Lihtsalt ei viitsita. Enne kergitab pudelit.”
Maie Hiir kasutas asendustaluniku abi esimest korda kolm aastat tagasi, kui oli haige. Pärast seda andis ta talu poeg Silverile üle ja nüüdseks on poeg asendaja võimalust kasutanud. Seegi kord sai ta rahuliku südamega sõita perega Pärnusse puhkama, teades, et lehmad on söönud-joonud ja lüpstud. “Meil on vaja meesterahvast, kes sõidab traktoriga, kuna lehmadele on tarvis vesi karjamaale viia,” ütleb vanaperenaine. Ingmar saab sellega kenasti hakkama.
Albre talus on 22 lehma ja 42 hektarit maad. Pere on töödega rakkes iga päev, kuid 28 päeva aastas saab tänu asendustalunikule talutöödest puhata.
Maie Hiirel on üks asi väga südamel, mille ta palub kindlasti lehte kirja panna: “Noored, ärge kartke maatööd!”
Ingmar ei kardagi.
