Astmat põevad ka hobused
„Kõige naljakam on see, kui öeldakse, et hobune on puuslakis, aga emfüseemi tal pole," sõnab hobusearst Tiit Siiboja. „Kopsemfüseem klassikalises mõttes on kopsukoe puhitis. Alveoolid, kus toimub hapniku üleandmine sissehingatud õhust verre, on välja veninud, mõnikord raskematel juhtudel ka lausa rebenenud, mistõttu pääseb õhk alveoole ümbritsevasse kopsukoesse ja vahel harva ka lausa naha alla. Sellises piirkonnas nahka katsudes kuuleme näppude all krudinat."
Puuslak tuleb saksakeelsest sõnast, mis tähendab kõhulööki - emfüseemi korral hakkab hobune hakkab kõhuga hingama, sellest tekib tema küljele rinnutusvagu. Siiboja seletab, et vao tekkepõhjus on puhtalt mehaaniline: „Normaalselt on aktiivne ainult sissehingamisfaas, väljahingmine toimub kopsuelastuse arvelt ning hobune selleks eraldi lihastööd tegema ei pea. Kuna emfüseemikutel on alveoolide elastsus vähenenud, jääb neil osa sissehingatud õhust kopsust väljutamata. Et kogu õhk siiski välja hingata ning uuele hapnikurikkale õhule ruumi teha, muutub väljahingamine kahefaasiliseks. Esimene faas toimub kopsukoe elastuse arvelt ning teine kõhulihastega pressides."
Emfüseem jaotatakse ägeda ja kroonilise kuluga vormiks. „Äge pole pikas perspektiivis problemaatline. Ta tekib järksu, on koheselt nähtav ning tavaliselt kutsutakse kiiresti ka loomaarst," räägib tohter. „Kroonilise vormi puhul on asi hullem. See hakkab endast algul märku andma ainult koorumuse suurenemise korral, hobusel tekib õhupuudus ning hingamine muutub n-ö raskemaks. Sageli märkab omanik haigust alles siis, kui hapnikupuudus ja rinnutusvagu tekivad juba rahulolekus."
Kliiniliselt on emfüseem samasugune haigus nagu inimestel kopsuastma. Hingamisteede ehk bronhide valendik kitseneb ning täitub rögaga. Erinevus kahe haiguse vahel on põhimõtteliselt vaid raku tasandil, ühel juhul on kopsusekreedis ülekaalus eosinofiilid, teisel neutrofiilid.
Miks puuslak tekib?
„Põhjuseid puuslaki tekkeks on mitmeid - püstijalu läbipõetud ja ebaadekvaatselt ravitud bronhiidid, viiruslikud hingamisteede haigused, sooleparasiitidest tekitatud perifeersed kopsukoe põletikud," loetleb Siiboja. „Kui hobune köhib ja arst küsib, et millal talle viimati ussirohtu anti, arvab omanik sageli, et arst on lolliks läinud." Ega ikka ole küll, sest teades solkme rännuteekonda organismis - suust makku, sealt läbi maoseina vereringesse, maksa ja südamesse, edasi väikese vereringe kaudu alveooliseina, rögaga kurku, kust ta uuesti alla neelatakse ning seedekulga kaudu väljutatakse - on taolisele küsimusele seletus täiesti olemas. „Solkmevastsete „puurimine" läbi alveooli seina põhjustabki kopsukoe perifeerset põletikku," paneb doktor seletusele punkti.
Väga oluline osa emfüseemi tekkes on allergilisel reaktsioonil. Põhimõttelsielt on tegemist samausuguse allergiaga nagu inimestel. „Allergilise reaktsiooni osa emfüseemi tekkes järjest suureneb, hobustele mõjuvad kõik õhus liiklevad väikesed orgaanilised osakesed - tolmud, hallitusseened ja muu. Hallitusseened, nii heina sees kui tallilagede soojustuses tekkinud inimsilmale märkamatutes kolletes, on väga ohtlikud. Eriti neis tallides, kus ventilatsioon vilets. Kuid vahelagedes võib koldeid olla ka päris hea üldise õhkkonnaga tallides," jagab Siiboja erinevates tallides kogetut. Seepärast on oluline, et hobused saaksid iga päev võimalikult kaua väljas viibida.
Kuidas hobust aidata?
Kohe algatuseks ütleb kogenud tohter välja tõsiasja, mis nii mõnegi hobuse omaniku kurvaks võib teha - hobust pole võimalik haigusest terveks ravida. Kui tõbi juba tekkinud on, siis saab hea hoolduse ja regulaarse raviga haiguse süvenemist vaid ära hoida. Ja lisab: „Parim oleks, kui emfüseemikust hobune saaks elada õues või avatud tallis-boksis. Neile sobib ideaalselt kuiv ja külm õhk."
Söödaks peaks olema kas kuivsilo või vees leotatud (umbes 30 minutit) hein. Vesi seob hallituse- ja tolmuosakesed ning sissehingamise asemel rändavad need koos heinaga hobuse seedekulglasse. Kuigi mõned inimesed väidavad, et neil on väga hea hein, mis üldse ei tolma, saab teha lihtsa katse tõestamaks, et igasugune hein tolmab. Võtke heinatuust ja raptage seda vastu valgust - tolmuosakesed hakkavad kohe ümber tuusti ringi hõljuma. Emfüseemikule piisab haiguse halvenemiseks ka ühest peotäiest kuivast heinast.
Talli peaks pühkima ning bokse koristama ainult siis, kui hobused väljas on. Sisse võiks nad tuua alles paar tundi peale koristamist, siis on tolmuosakesed juba maha langeda jõudnud. Põrandad tuleks enne pühkimist veega üle piserdada, siis kerkib vähem tolmu õhku.
„Ravimitest kasutatakse seisundi kergendamiseks röga vedeldajaid ning alleergilise reaktsiooni mahasurumiseks hormoonpreparaate. Neid määrab loomaarst," sõnab Siiboja. „Hea hoolduse korral võib emfüseemiga hobune ka peale haiguse avaldumist veel mitmeid aastaid suhteliselt hästi elada."
Emfüseemiku treening
„Treeningu ja töö puhul on väga oluline lähtuda hobuse seisundist. Tema hingamissagedust tuleb pidevalt jälgida," annab tohter nõu.
Treeningplaani alustaladeks on lisaks eespoolkirjeldatud hooldusele igapäevane liikumine ning sellele järgnev asenditeraapia - maast söömine. Eesmärgiks saada alumistest hingamisteedest välja sinna kogunenud röga.
Raskes seisundis hobusega võiks alustada käekõrval kõnniga, iga päev 30-60 minutit, intensiivselt ja pika saamuga. Teise nädala lõpul võiks sadulasse istuda ning jätkata veel nädal-poolteist ainult sammus. Edasi võiks igal treeningul lisada paar minutit traavi. Jälgides hobuse seisundit, võiks umbes kuue nädalaga jõuda galopilõikudeni.
Köhale trenni ajal ei tasu liigset tähelepanu pöörata, see on pigem hea, sest aitab röga alumistest hingamisteedest välja tuua. Küll aga tuleb vaadata, et hobusel hapnikupuudust ei tekiks.
Iga kord peale trenni tuleb lasta loomal maast süüa. Kuna hobuse hingamisteed on pikad, on röga sealt raske välja saada. Maast söömine suunab hingamisteed avausega allapoole ning röga hakkab suust ja ninast välja voolama.
„Röga väljutamine on oluline selleks, et hobusel oleks hingamiseks kasutada rohkem kopsupinda ning et röga ei tekitaks kopsudes sidekoestumist," seletab Siiboja selle tegevuse olulisust.
Puuslak ja tiinus
Hobuseomanikud räägivad sageli sellest, et tiinus mõjub puuslakihaigetele hobustele hästi. Kuidas aga tegelikult on? „Ega siin mingit imet pole, seletus emfüseemi põdeva mära seisundi kergenemisele tiinuse ajal on puhtalt mehaaniline," võtab doktor imele lootjatelt lootuse. „Emaka suurenedes surutakse kõhuõõne organid kokku, need omakorda suruvad rindkere kokku ning mära saab kergemini välja hingata."
Selle, kas emfüseemikust mära paaritada või mitte, peab otsustama omanik. Sest tegelikult on risk suur. „Peale sünnitust vajuvad siseorganid tavalisse asendisse, rindkereõõs suureneb ning hobuse seisund halveneb koheselt, ta ei saa enam nii hästi välja hingata. On ette tulnud ka seda, et mära on kohe peale sünnitust surnud, sest pole enam hingata jõudnud," paneb Siiboja hobuseomanikele südamele, et väga hoolega hobuse seisundit kaalutaks enne kui paaritamisele mõeldakse.
Iga asi lõpeb kord
Mida teha siis, kui haigus on kopse pöördumatult kahjustanud niivõrd, et hobune on suures vaevas? Tõstab vaevalt jalga-jala ette ja piltlikult öeldes vaagub hinge.
„Kui hobune vaevleb, oleks parem tema piinad lõpetada. Kuid jällegi nagu ka tiinuse puhul, on asi omaniku otsustada. Arst võib ainult nõu anda, otsustada ta omaniku eest aga ei saa," sõnab Siiboja. Ning lausub lõpetuseks: „ Kui inimene on endale hobuse võtnud, peab ta vahel hobuse heaolu huvides ka raskeid otsuseid tegema."
Artikkel ilmus ajakirjas Oma Hobu nr 6/2005.
