Raplamaal Augi metsas metsaparanduse mõju vaadates jõuti riigimetsa piirile, kus ka reformimata maad - üks osa mitmesajast tuhandest hektarist, mis seisab juba aastaid lihtsalt niisama.

Üraskite kodu

Esiteks on need metsad hooldamata. Teiseks - ja see võiks varasematele tormimurdudele ning viimaste aegade soojadele talvedele mõeldes -  mõtlema panna -, need peremeheta metsad võivad saada kergesti üraskite rüüste puhangupaikadeks, kust putukad levivad edasi naabermetsadesse.

Tänases Metsalehes on juttu üraskist, kes Kanadas hävitab suurtel aladel männikuid. Hoiatav on arvamine, et seal võis nüüdne katastroofiline puhang alguse saada kaitsealustest metsadest, kus metsamehed rohelisi kartes jätsid üraskirüüste kolded alles - ei läinud neid puid raiuma ja põletama.

Mis võib Eestis juhtuda, kui kliima soojenemise jutt osutub tõeks? Kui poliitikud jätkuvalt ja otsuseid langetamata ikka veel arutavad, mida reformimata metsadega teha, võib selle üks tulemus (saamata puidutulu kõrval) väljenduda laienevas üraskirüüstes.

Potentsiaalne, olgu küll praegu veel teoreetiline üraskite levikuoht on ju kaitsealadel, kuhu kõik tormiheited ja -murrud jäävad täpselt nii nagu kukuvad.

Piirinaabrite õigus

Metsaomanikud avaldasid oma kokkutulekul jätkuvalt lootust, et keskkonnaministeerium mõistab vajadust kiiresti metsadele peremees leida. Üldiselt ollakse nõus, et kui need metsad piirnevad RMK valdustega, siis mingu need RMK-le. Aga piirinaabri reegel võiks kehtida kõigile.

Näiteks tänavune parim talumetsa majandaja Einar Pärn-puu arvab, et need nn vabad maad tuleks müüki panna tingimusel, et piirinaabril oleks eelisostuõigus. Maa hinna võiks sealjuures määrata riigi esindaja, mitte oksjon.

Erametsaliit on rõhutanud, et piirinaabreid arvestades tuleks eelistada kohalikku ettevõtjat - majandajat, kes tõepoolest seda metsa ka majandama hakkaks. Muidu võib maa taas muutuda äriobjektiks.

Seisvaid maid jätkub Eestis niigi. Juba on kuulda, et valitsuse kokkuhoiupoliitika hakkab kärpima summasid, mis mõeldud kaitsealuste maade ülesostuks pärast maadevahetuse värsket lõpetamist.

Ülesost riigile hakkab käima maaomanike avalduste esitamise aja järgi järjekorras. Esimesed avaldused kaitsealuse maa vahetuseks (nüüdse seaduse järgi asendatud sellega, et riik ostab maa ära) on ses järjekorras 1999. aastast - inimesed on 9 aastat saanud lihtsalt oodata!

Mõistmise puudus

Samal päeval, kui kogunesid parimad metsamajandajad, oli Luua Metsanduskoolis aastapäevakonverents, kus arutati metsandushariduse tulevikku. Põhimõtteliselt leiti, et kõik - nii metsamehed, -omanikud kui üldsus - võiksid oma metsateadmisi täiendada.

Poliitikuist eraldi vist ei räägitud või kuuluvad nad üldsuse hulka. Aga pikk venitamine seisvate (metsa)maadega tekitab kahtlust, et ministeeriumides on inimesi, kes kalduvad metsas nägema pigem äriobjekti kui tootmisvahendit.

Metsaomanikud kogevad lausa kummastavat arusaamist metsast.

Näiteks on ELi Natura-metsade toetuse (õieti hüvitis mittemajandamise eest) saamise üks tingimusi, et metsaomanik-toetuse küsija peab täitma kõiki keskkonnasäästliku põllumajanduse nõudeid.

Metsaomanike kokkutulekul oli palju juttu ka sellest, et lõppenud on mõistuspärase metsanoorendike hooldamise toetuse aeg.

On palju metsaomanikke, kes tahavad just noorendiku hooldust ise teha - see on üks kõige vastutusrikkamaid töid üldse.

Eelmine ELi metsameede (3.7) võimaldaski metsaomanikul kasutada noorendiku hoolduse toetust ka siis, kui omanik töö ise tegi. Nüüd uue metsameetmega (1.5) on taas tagasi varasem tingimus, et toetatakse vaid neid töid, mida metsaomanik on teistelt tegijatelt tellinud.

Riigilt mööda sõrmi

Ühelt poolt jätab keskkonnaministeerium mulje, nagu sooviks riik ergutada metsaomanikke oma metsi hooldama.

 Aga uue metsameetmega, mille tingimused on välja töötatud põllumajandusministeeriumis, on paljud aktiivsemad tegijad - need oma metsa hoidjad, kes iga metsatukka tunnevad-teavad - taas vastu näppe saanud.

Nördinud metsaomanikke on Eestis praegu palju.