Balti riikide metsaomanike ühised murekohad on Natura 2000 võrgustiku juurutamine, metsaomanike vähene kaasatus, tehnovõrkude talumine ning metsanduse tagasihoidlik roll maaelupoliitikas.

Ettekannetest selgus, et mitmed omandiõiguse riivega seotud probleemid on kolmes Balti riigis sarnased. Erinevus seisneb peamiselt vaid probleemide sügavuse astmes, kusjuures mitmes küsimuses (metsaseadus, jahipidamine eramaal) on Lätis toimuvad arengud juba positiivsemad. Keskseks kujunes seminaril maa omandiõiguse tagamise teema, eelkõige omandi kasutamise piiramine avalikes huvides.

Eesti Erametsaliidu tegevjuht Priit Põllumäe tõi oma ettekandes välja, et riigikogu ei täida riigikohtu kahe aasta tagust otsust, kus leiti, et praegune elektriliinide aluse maa piirangute eest kompensatsiooni maksmine on seadusevastane (ei ole reaalne hüvitus maaomanikule). Maamaks ca 2 ha suuruselt liinialuselt alalt on aastas 7-8 €, aga kompensatsioon sama ala eest kõigest 0.31 € aastas. See ei ole õiglane hüvitis, kuid süsteemi pole põhiseadusega senini kooskõlla viidud. Kui põllumehed saavad sellist ala veel majandamiseks kasutada, siis metsakasvatajale on see võimatu. Põllumäe lisas, et füüsilisest isikust väikemetsaomanike maksustamine tuleks kindlasti üle vaadata, samuti tuleks maaomanikele tasuda ka väljaspool Natura võrgustikku asuvatel aladel toodetud avalike hüvede eest.

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Aira Toss rõhutas, et EEMLi seisukoht on ühene: kui soovime, et maapiirkondades elu säiliks ning maakasutus oleks paindlikult ja mõistlikult korraldatud, tuleb maaomanikke usaldada ja neid kaasata. Erinevad meetmed ja poliitikad (näiteks looduskaitselised piirangud, elektriliinide korrashoid) saavad olla edukad ainult siis, kui omandiõigusega seotud probleemid leiavad juba algfaasis osapooli rahuldava tulemuse.