Nad küll näevad inimest, aga kontakt piirdub kõrva tagant sügamise, leivatüki ja võib-olla harjamisega. Nad ei näe oma ema tööd tegemas ega ka igapäevaseid kasutushobuse ülesandeid täitmas. Ka neil endal ei tule inimese seltsis mingeid ülesandeid täita ega olukordi lahendada.

Selles ei ole iseenesest midagi valet ega halba, varsad kasvavad üles omas tempos ja rahulikult. Kuid paljudel neist tuleb siiski mingil hetkel tööloomaks hakata. Ja just see moment on kriitilise tähendusega.

Kuidas hobuselapsele inimeste maailma sisenemine võimalikult valutuks teha, sellest loe eesti hobuse blogist.