Chevrolet Malibu: tõsine konkurent kõikidele!

Chevrolet Malibu on Ameerikas väga tuntud automark, mille ajalugu ulatub ligi poole sajandi tagusesse aega, teatab autoga hiljuti proovisõidu teinud Whatcar.ee meeskond.

Täpsemalt aastasse 1964, mil sellise nime alla hakati müüma Chevrolet Chevelli tippvarustuses versioone. Puhtatõuline ameeriklane oli ta kuni kahetuhandete aastate keskpaigani, kui General Motorsis hakkas üleüldine globaliseerumine, ehk erinevate mudelite-markide tehniline kokkumiksimine. Kuuenda põlvkonna Malibust sai tollal segu Saab 9-3-st ja Opel Vectrast, mis omakorda olid samuti üsna üheks muutunud.

Euroopas pisut teine ajalugu

Tulles suure lombi tagant Euroopasse, peame tõmbama hetkeks hinge ja alustama kogu juttu otsast peale. Nimelt on siinse Chevrolet` taust sootuks teine. N-ö päris Ameerika Chevrolet`d, ei ole meil ametliku müügivõrgu vahendusel peaaegu müüdudki. Kui muidugi eksklusiivsed Camaro, Corvette ja TrailBlazer välja arvata. Peamiselt tunneme meie Chevrolet´d kui Korea päritolu autot, mis on välja kasvanud Daewoost.

Ja nii on ka uue Chevrolet Malibuga. Küsimus ei ole meie jaoks niivõrd selles, et lõpuks ometi hakatakse meil müüma Ameerika Chevrolet Malibut, vaid pigem selles, et meil siiani tuntud Chevrolet Epica järeltulija ja Ameerikas toodetava Malibu kaheksas põlvkond viidi ühise nimetaja alla. Ja mitte üksnes nimeliselt, vaid ka välimuselt ja tehniliselt. Ehk uue Malibu Detroidi ja Korea versioonid ei erine enam kuigivõrd.

Kogu see ajalooteemaline sissejuhatus oli selleks, et näidata kui segase geneetikaga auto on meie turule jõudnud: toodetud Koreas, baseerub Euroopa tehnikale ja esindab Ameerikat. On üldse võimalik sellises kompotis säilitada meeltmööda maitset nii ameeriklastele, korealastele kui eurooplastele? Tuleb tunnistada, et on küll. Küll mõningate mööndustega, sest ega enne sügist ilmselt Euroopas väga suurt tormijooksu sellele autole ei tule. Sest diiselmootor saabub alles siis ja olemasolev bensiinimootor vaevalt meie ostjaid täiel määral rahuldab.

Ameerika

Kuid alustagem Ameerikast. See on tuntav kohe, kui visata autole pilk tagantpoolt. Camaro-stiilis trapetsikujulised tagatuled on selge vihje, mis sorti kliente on püüdma tuldud. Sama vaatab vastu ka näidikupaneelil ning kaheosaliselt iluvõrelt. Igati stiilne ning isegi paadunud Euroopa auto fänne ei tohiks need nähtused kuidagiviisi häirida.

Ameerikalikkusele vihjab ka 2,4-liitrine bensiinimootor, mis proovisõiduautol oli ühendatud kuueastmelise automaatkäigukastiga. Ja see on tegelikult selle auto kõige suurem murelaps antud hetkel, sest muidu igati võimas 167 hj mootor ja automaatkast ei passi omavahel kõige paremini kokku. Väiksematel kiirustel on auto lihtsalt uimane, suurematel hakkab aga käigukast elama mingit oma elu, millega meie autotarbija kohe kuidagi harjunud ei ole. Eriti on seda tunda möödasõitudel.

Pisut aitab ülekande manuaalne optimeerimine, ehk käikude käsitsi vahetamine. See on teoreetiliselt täiesti võimalik, kuid ainult teoreetiliselt, sest pluss/miinus lülitite asukoht käiguvalitsa otsa sees on üks tobedamaid, mida ma eales näinud olen. Jämedamate näppudega meesterahval on pea võimatu neid lülitada, ebamugavusest rääkimata.

Aga nagu öeldud, on see auto suurim ning sisuliselt ka ainus miinus, mis ilmselt käsikastiga versiooni puhul ära kaob ja sootuks heaks peaks asi minema diiselversiooni saabudes. Meenutagem siinkohal kasvõi Hyundai i40, mille hiljem müügile jõudnud diiselversioon lõi oma dünaamikaga bensiinimootorit pika puuga.

Ameerikalike omaduste sekka võib liigitada ka avaruse nii esi- kui tagaistmel, armatuurlaua kujunduses jms. Ehk kes otsib sellest autost Ameerikat, see ka leiab selle.

Euroopa

Malibu tehnoloogiline sõltuvus Opel Insigniast teeb ta sõiduomadused viimasega igati võrreldavaks. Ehk tegelikult oligi minu jaoks selle auto kõige suurem üllatus – istudes avarasse, ameerikalikest eelistustest kujundatud sedaani, avastad ühtäkki, et ta sõidab sama hästi kui Saksa auto! Meeldiv kompromiss vedrustuses, euroopalikult jäik rool, mugav isteasend, hea ergonoomika…no täitsa nagu päris kohe! Räägib inimene, kes eelistab saksa täpsust ameerikalikule „ujedusele“ ning mida arvavad autost tulihingelised Ameerika auto huvilised, selle kohta ma vastutust võtta mõistagi ei saa.

Korea

Jumala pärast, ärge nüüd tema päritolu talle ette heitma hakake! Pigem vastupidi! Made in Korea on saanud viimastel aastatel pigem garantiiks, et tegemist on tõepoolest töökindla ja igati sõidetava autoga ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei peaks see nii olema ka meil müüdava Malibuga.

Viis aastat või 150 000 km garantiid kehtib siingi ja olgem ausad, Korea tehaste töökultuur ja –kvaliteet ei erine Jaapani tehaste omadest juba ammu.

Korea spetsiifika arvele võib panna ka auto „tehnoloogilise harituse“, ehk USB, AUX liidesed loomulikult, kuid ka Samsungi toodetud multimeediasüsteem on vägagi muljetavaldav. Suur puutetundlik ekraan (mille taga on salalaegas, nagu ka Chevrolet Orlandol) sisaldab endas kõike, alates audiosüsteemist kuni reisiarvutini välja.

Ja eriti hästi töötab tema Pioneer audiosüsteem, sest nii puhast ja mahlakat soundi pole ma ammu kuulnud. Ka märksa kallimates autodes mitte. Kuid see pole veel kõik: uued Malibud saavad endale kohe-kohe veelgi vingema MyLink multimeediasüsteemi, mis suudab juhtmevabalt ka telefonis olevat muusikat manageerida, mis on paljudele teistele sarnastele süsteemidele siiani ülejõukäivaks osutunud.

Kui palju maksab?

Eestisse jõudnud esimene Chevrolet Malibu, millega mul esimese ajakirjanikuna mõned sajad kilomeetrid sõita õnnestus, on hetkel saadaolevatest kõige vingem versioon: 2,4-liitrise bensiinimootori ja automaatkäigukastiga, LTZ varustuses, kust ei puudu sisuliselt mitte miski. Noh, nii tavakasutaja mõistes.

Ei ole seal adaptiivset tempomaati ega rajahoidmise süsteemi, küll aga mäluga nahkistmed, eelkõneldud multimeediasüsteem koos automaatse kliimaseadme jms välja. Ja maksab selline auto üsna mõistlikku hinda: 23 490 eurot.

Lihtsama versiooni saab kätte aga suisa soodsalt: 17 800 euroga. Selle raha eest saab sama 2,4-liitrise bensiinimootoriga auto, millel on valuveljed, konditsioneer, stabiilsuskontroll, elektrilised aknatõstukid kõigil neljal uksel, nõlvaltstardiabi jpm.

Diiselmootor saabub sügisel. Ehkki Euroopa mudelinimistus on kaks erinevat diiselmootorit: 2,0 ja 2,2-liitrine, siis Eestisse jõuab neist vaid üks, 2-liitrine ja 160 hj variant, mille hind algab 21 000 eurost.

Kokkuvõtteks

Uus Malibu pole tõsiseltvõetavaks konkurendiks mitte üksnes Hyundai i40-le ja Kia Optimale, vaid ka Jaapani keskklassi autodele, nagu Mazda 6, Toyota Avensis jt. Sest sõiduomadustel neid enam suurt vahet viimastega ei ole, küll aga hinnalt ja varustustasemelt.

Meeldis: juhitavus, audiosüsteem

Ei meeldinud: automaatkäigukast