Lihtne ja selge

Selgub, et universaalkerega Dacia Logan MCV on igati proportsioonis ja täitsa normaalse välimusega. Esimeste sõidumeetrite järel see meeldiv üllatus süvenes. Ma olen alati öelnud, et auto juhtimine peab ka esimest korda rooli istudes olema lihtne ja arusaadav. Daciast lihtsamat masinat annab muidugi otsida. Kõik on selge - kaks kangi rooli küljes ja paar nuppu armatuurlaual. Ei mingit imelist lisavarustust, aga samas kõik esmavajalik on olemas ja ülilihtne käsitseda.

Teisalt annaksin ma lausa "auhinna" sellele mehele, kes otsustas keskkonsooli paigutada mitte kaldega juhi, vaid põranda poole. Tõeliselt "ergonoomiline" lähenemine, pole midagi öelda. Õnneks pole seal liiga palju lüliteid, mida küürutades vaatamas käia. Ent alumiste nuppudeni ulatumiseks peab ikka päris pikalt küünitama.

Teise "preemia" võidab muidugi see mees, kes otsustas peeglite reguleerimise lülitid käsipiduri kangi alla paigutada. Aga äkki see on turvalisuse kaalutlustel meelega nii tehtud? Peegleid saab sättida ainult siis, kui käsipiduri kang üles on tõmmatud.

Muusikalise meelelahutuse eest vastutas selles masinas magnetoola, mis polnud Dacia tehase toodang, vaid hästivarustatud kauplustest kättesaadav lustikummut. Muud pole tal ju viga, kui et sellised tooted on teatavasti varaste lemmikud. Seevastu tehaseraadiotega pole neil suurt midagi peale hakata.

Istmed on selles masinas samuti hästi lihtsad, ülemäärast külgtuge nad ei paku ja istmepadi võinuks veidi pikem olla. Juhiistme üles-alla reguleerimiseks peab kõrvaltvaatajale ja ka iseendale palju nalja pakkuvaid alakeha akrobaatilisi liigutusi tegema. Aga ega selle autoga väga ringrajale mindagi. Võetakse hoopis seitse inimest peale ja minnakse metsa piknikule.

Jah, just, seitse inimest! Kusjuures tagumine, kolmas istmerida on selline, kuhu isegi minusuurune mehemürakas ennast täitsa normaalselt ära mahutas. Ja metsa võib sellega tõepoolest sõita, kliirens on tal suhteliselt kõrge. Ning erinevalt tavalistest niinimetatud linnamaasturitest on Dacia mootori põhjakaitse metallist, mitte plastist.

Sõidumugavust lisavad üpris suured peeglid. Väljavaade akendest on avar, ainult keskelt kaheks avanevad tagauksed ei lase palju välja piiluda, eriti kui kolmas istmerida on üles tõstetud. Siis varjavad peatoed tahavaate päris korralikult ära.

Aga kui viimane istmerida alla lasta, saame hiigelsuure kaubavedamisruumi. Isegi suurt piimatünni on hõlbus peale tõsta, laadimiskünnis asub meeldivalt madalal ja kõrgust on kas või kahe tünni jagu.

Pole paha!

Minu proovisõiduautol oli diiselmootor, mis on igati reipa astumisega. Paigaltvõtud sujusid suurepäraselt, kõik käis lihtsalt ja mõnusalt. Häiris ainult see, et käiguvahetustel jäid mootoripöörded veidralt kõrgeks, mis tegi käikude vahetamise ebamugavaks. Seega on parem pilli mitte liiga pöördesse ajada.

Maanteel on külgtuul sellise kerekujuga tuulepüüdja jaoks kindlasti raskendav tegur, teelpüsivust parandaks usutavasti see, kui kõik seitse kohta reisijatega täita.

Lõpetuseks vaadake selle auto hinda. Kui masin ikka enam-vähem ühes tükis püsib, võiks selle auto soetamise mõtte kohta öelda ühe tuntud poliitiku sõnadega - pole paha.