Võrreldes paljude teiste Ida-Euroopa riikidega on Eestis toimunud arengud väga märkimisväärsed. „Riik on ühistegevuse olulisust rõhutanud ja soodustab seda ka mitmesuguste toetusmeetmetega. Selleta ei oleks metsanduslik ühistegevus nii tublisti arenenud,“ ütles Põllumäe. „Sellegipoolest ei ole erametsaomanike huvi ühistegevuse vastu suur: vaid väike osa (6-8%) metsaomanikke on metsaomanike organisatsioonide ehk metsaühistute liikmed.“

Metsaomanike passiivsuse põhjuseid on doktorandi sõnul mitmeid: viimase veerandsaja aasta jooksul on maa uuesti erakätesse läinud ning suur hulk maaomanikke ei ole metsandusküsimustega piisavalt kursis või puudub neil konkreetse metsaga isiklik seos, samuti on metsaomanike eesmärgid ja väärtushinnangud väga mitmekesised ning ajas muutuvad. „Kuna metsaomanike koostööl metsaühistutes on peamiselt majanduslik sisu, siis võib see paljudel juhtudel minna vastuollu metsaomanike tegelike eesmärkidega.“ Ka on metsaomanike koostööd puudutavates Eesti seadustes ja regulatsioonides metsaomanike mitmekesiste eesmärkidega vähe arvestatud ning seetõttu on metsapoliitikas seatud eesmärke keeruline saavutada. „Nii metsaühistud kui ka riik on seetõttu väljakutse ees, kuidas ühistegevust enam laiendada ning killustatud eraomandi nõrkused tugevusteks pöörata,” sõnas Põllumäe.