Doktoritöö uuris töönduslikult oluliste punavetikate kasvu Kassari lahes

Hiiumaa ja Saaremaa vahel, Kassari lahes kasvav kinnitumata punavetikas agarik on ainus töönduslikult tähtis vetikaliik Läänemeres, olles väärtuslik tooraine geelistuvate polüsahhariidide tootmises, kirjeldab täna oma doktoritööd kaitsev TLÜ Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudi doktorant Priit Kersen.

Oma doktoritöös „Punavetikate Furcellaria lumbricalis ja Coccotylus truncatus koosluse struktuur, dünaamika ning kasv Läänemere põhjaosas“ kirjeldas Kersen, kuidas Kassari lahe liivastel põhjadel kasvav punavetikakooslus koosneb kahest erinevast punavetikast, mille dominantliigist agarikust hakati aastal 1966 Kärlas tootma tardainet furtsellaraani (kuulub toidu lisaaine E407 rühma).

„Vetikakoosluste dünaamikat reguleerivad üheaegselt ja koosmõjuliselt erinevad keskkonnategurid, toimides mitmetes ruumi- ja ajamastaapides,“ märkis Kersen. „Pikaajalised andmeread on väga väärtuslikud, sest tuvastavad eri keskkonnategurite mõju koosluste ajalisele muutlikkusele. Me teame üsna vähe eri koosmõjuliste protsesside suhtelisest osatähtsusest kinnitumata vetikakoosluste dünaamika kujundamisel, mis on samas mereressursside haldamises, elupaikade taastamisel ja looduskaitses väga oluline info.“

Doktoritööst selgus, et kinnitumata punavetikakoosluse aastatevahelist dünaamikat kujundasid enim regionaalsed ehk suureskaalalised tegurid, näiteks reguleerisid vetikate kasvu valguse ja temperatuuri koosmõju. „Suuremad vetikavarud olid seotud kõrgemate veetemperatuuride ja tuulevaiksete päevade arvuga vetikate aktiivsel kasvuperioodil kevadel-suvel. Seevastu vetikate töönduslik väljapüük ja toitainete sisaldus merevees vetikakoosluse biomassi aastatevahelist erinevust ei mõjutanud.“

Kinnitust leidis ka hüpotees, et paremate valgusolude tõttu kasvas punavetikate segakooslus üheliigilisest vetikapopulatsioonist paremini. Segakoosluses vetikaliigid muudavad sealset paiknemisstruktuuri, mis omakorda tõstabki punavetikakoosluse produktsiooni.

Kokkuvõttes selgus, et sama biomassiga punavetikakooslus võib olla erineva paiknemistihedusega ning mida paksem on vetikakooslus, seda väiksem on selles vetikate kasvukiirus. „Seega võiks punavetikavarude pikaajalisel majandamisel võtta arvesse ka vetikaliikide tihedusest sõltuvat kasvu,“ tõdes Kersen.

Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Henn Kukk ja Tartu Ülikooli juhtivteadur Georg Martin.