Edukas hobusekasvataja aimab aastaid ette

                     
Edukas hobusekasvataja aimab aastaid ette
Foto: Sven Arbet

Harjumaal Perila külas elav hobusekasvataja Sanna Turu lükkab ümber üldlevinud arvamuse, et hobusekasvatajad on lemmikloomapidajad, kes päevast päeva oma suksusid nunnutavad ja toetustest lahedalt ära elavad.

"Minu jaoks on hobusekasvatus nagu iga teine tõuloomakasvatus," ütleb Lendermäe talu noor perenaine Sanna Turu. "See on tootmine, mille lõpp-produktiks pole mitte vorst, kohupiim ega rapsitonn, vaid äärmiselt läbimõeldud ja kaalutud valikute tulemusel saadud puhtatõuline varss."

Teravilja või kartuliga võrreldes teeb asja natuke erilisemaks ja riskantsemaks see, et toode on elusorganism ning tema omahind muutub ajas päris palju, erinevatel arengu- ja treeningetappidel võib hobuse hind erineda lausa kordades.

Aastane eesti raskeveo tõugu sälg maksab 1600−2000, parimas varssumiseas mära 2800−3500 eurot. Sugutäkke müüakse haruharva ja hinnad algavad 3500 eurost. Varsasaamiseast välja kasvanud mära hind on 1600−2000 euro ringis.

Sanna Turu kinnitusel mõjutab hobuse hinna kujunemist märksa enam tegureid kui tõuveise, sea või lamba puhul. Kas või see, mida loom teha oskab – kas temaga saab ratsutada, teda ette rakendada või ehk mõlemat. Peale selle põlvnemine ja sobivus kasutuses olevate sugutäkkudega, atraktiivsed värvused, iseloomuomadused, voomad, halvad kombed.
Palju mõjutab ka temperament, sest ostjad ootavad raskeveohobuselt väga rahulikku ja peaaegu et flegmaatilist iseloomu.

Läbimõeldud otsused

Talu baasil kuus aastat tagasi loodud osaühingut Lendermäe on pererahvas nii hästi majandanud, et enamasti on majandusaasta lõpul kontole kogunenud ka pisuke "kommiraha". Seda pole linnas või soojal maal laiaks löödud, vaid tallu investeeritud.

"Minu nägemus hästi toimivast hobusekasvandusest on selline, et kõiki oma teadmisi ja kogemusi kasutades tuleb turunõudlust mõned aastad ette näha," selgitab noor perenaine, kuidas ta oma aretustöö plaane teeb, tõu säilitus- ja aretusprogramm silme ees. "Ma pean ära arvama, mida peab eesti raskeveohobuse huviline oluliseks kolme kuni viie aasta pärast – suurust, temperamenti, värvust, atraktiivsust või muud"

Ta on kindlalt veendunud, et pole mõtet toota hulka suvalisi suksusid ja siis püüda neile turgu leida. "Selliselt toimivad aretajad üldjuhul oma rahakoti sisu lugema ei vaevu. Ja pahatihti tegutsevad nad enese teadmata pidevas kahjumis."

Peale selle, et kõik otsused on alati põhjalikult läbi mõeldud, on Lendermäel ka teatud annus ebatraditsioonilisust: majandatakse vaid hobuseid ja rohusööta müües, hobuturismi ei viljeleta ja ratsutamisteenuseid ei osutata.

Hobusekasvataja diplomi ja põllumajandusettevõtete majandamise alase bakalaureusekraadiga naise sõnul on kasvanduses loomad alati kas liiga tiined, liiga noored, liiga isased või liiga väärtuslikud, et nendega ratsutamis- või rakenditeenust pakkuda.

Samuti ei võeta Lendermäel võõraid hobuseid hoiule. Mõned küll on kostil, kuid need on heade tuttavate hobused, kes elanud seal juba pikemat aega. "Võõraste loomadega kaasnev lisavastutus ja aeg tuleks võtta oma karja arvelt. Tasuvam on ise kasvatada ja õpetada," on perenaine veendunud.

Põllumajandustoetused on tema sõnul majandustegevuse lahutamatu osa ka hobusekasvatuses, nii meil kui mujal Euroopas. Ilma toetusteta oleks majandamine küll võimalik, kuid mitmeid kordi keerulisem.

"Ilmselt peaks siis mahtusid oluliselt suurendama, et ots otsaga kokku tulla," selgitab ta. "Tänavuste söödahindade juures näiteks ei kata ohustatud tõu kasvatajatele makstav toetus isegi mitte talvist heinakulu. Nii, et toetustest ei ela ära ükski tõsiseltvõetav hobusekasvataja."

Ohustatud tõu propageerija

Lendermäe talu 21 raskeveohobust on vabapidamisel − see on neile kõige loomulikum elamise viis. Suvisel karjamaal pakub varju võsa, talvekoplitesse on ehitatud puidust varjualused.
Vabapidamise eripära tõttu on karjatamisperiood tavalisest mõnevõrra pikem, seetõttu saavad turbamuldadel asuvad püsirohumaad igal aastal korralikult hooldatud. Ebatasane ja kivine kuivendatud raba on karjatamiseks väga sobiv, põllupidamiseks see ei kõlba. Maa võsastumise vältimiseks on aga hobused maastikukujundajatena omal kohal.

Eesti raskeveohobune on väga väikesearvuline – pelgalt 300 isendit – kohalik ja ohustatud tõug, mille püsimajäämine pole vaatamata viimastel aastatel saavutatud mõningasele varssade arvu kasvule siiski raudkindel.

1990ndatel sündis seda tõugu kümne varsa ümber aastas, 2010. aastal aga juba 43. Lendermäel, kus täku märakarja laskmise asemel käestpaaritust praktiseeritakse, sündis tänavu kolm varssa. Niisugune paaritusviis annab aretajale suurema kontrolli, võimaldades varsa sünnikuupäeva täpsemalt ette ennustada.

Kuna iga varss on kallis, viibib Sanna alati uue ilmakodaniku sünni juures. Praeguseks on tänavu paaritatud märade tiinused kontrollitud ja 2012. aasta suvel on Lendermäel oodata seitsme varsa sündi.

Selleks, et tõugu säilitada ja müüa, peab aretaja selle arengu ja tõusiseste muutustega väga hästi kursis olema. Ohustatud tõuga kaasneb ka selle propageerimise vajadus. Tegu on rasketüübilise hobusega, kes aktiivsesse sporti ei sobi. Tema kasutusvaldkondi on vaja tutvustada ning proovida talle ka uuemaid rakendusvõimalusi leida.

Peale selle tuleb silma peal hoida turumuutustel ja uutel aretussuundadel üldisemalt, olla kursis ka teiste hobusetõugude ja nende kasvatajate tegemistega, sest turg kujundatakse ju üheskoos.

Olgugi, et hobuste müügis pole elavnemist märgata, on Soomes eesti raskeveohobuste vastu tuntav ostuhuvi olemas ja eestlastelegi paistab viimasel ajal see tõug enam meeldivat. Soome turu avastasid raskeveohobuste kasvatajad just tänu Sanna aktiivsele tegutsemisele.

Teadolevalt elab praegu põhjanaabrite juures pea poolsada eesti raskeveohobust, moodustatud on ka huvilisi koondav ühing ning sündinud esimesed varsad. Soome ei ole Sanna uuendusmeelse hobusekasvatajana peljanud müüa ka tõumärasid, sest need jätkavad ju sugu sealgi. Oluline on, et puhtatõuliste loomade arv kasvaks, olgu siis Eestis või mujal.

Eesti raskeveo hobuse propageerimisel on soomlannad seni olnud aktiivsemad kui siinsed hobusekasvatajad. Nad on mitmete turundusnippidega tutvustanud tõugu üle kogu Soome.
Aga ka eesti kasvatajad võivad oma pingutuste üle uhkust tunda, sest aktiivset kasutust leiab ja üha uut hoogu kogub koduleht www.raskeveohobune.ee, populaarses suhtluskeskkonnas Facebook on raskeveohobusel ligi 280 sõpra ja jätkatakse ka iga-aastast traditsiooni – eesti raskeveohobuste päeva korraldamist. 2012. aasta augustis toimub see esmakordselt Harjumaal, Lendermäe talu maadel. Perenaine Sanna Turu ootab kõiki huvilisi oma silma rõõmustama ja suurte hobuste ilu nautima.

---

Lendermäe talu / OÜ Lendermäe

Pereettevõte, omanik Sanna Turu.
Palgalist võõrast tööjõudu ei kasutata. Töödes-tegemistes aitab elukaaslane Kaur Kiisler.
Haridused: Järvamaa Kutsehariduskeskus hobusekasvatus; EMÜ põllumajandusettevõtete majandamine (bakalaureus), alustatud magistriõpingud põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise alal.
Tegevusalad: eesti raskeveohobuste kasvatamine ja müük, rohusööda varumine ja müük.
Haritavat rohumaad 126 ha, sellest heinmaad 100 ha ja karjakopleid 26 ha.
Hobuseid 21, neist 16 mära ja 5 täkku.
Aastas sünnib 7−10 varssa.
Riskide hajutamiseks läbi tootmise mitmekesistamise loodi hiljuti eraldi ettevõte aberdiin-anguse tõugu lihaveiste kasvatamiseks.
Koduleht: www.lendermae.ee

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus nr 12/2011.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maamajandus - viimased uudised
Odav hind teeb piimatootmisele lõpu
OÜ Abaja Farm juhataja Kalle Adler lõpetas piimatoot- mise, kuna vana lauda ja lüpsi- süsteemi asendamine kaasaegsega on praeguse piima- hinna tõttu võimatu.
Piima omahind on Eestis keskmiselt 30 senti, tootja saab 25.
Eritoetus piimatootjatele: lehma või kvoodi kohta?
Praegu pole veel selge, kas seitse miljonit eurot eritoetust jaotatakse piimakvoodi või piimalehmade arvu peale.
Euroopa Komisjon otsustas toetada Vene embargo all kannatavaid Baltimaade põllumehi.
Välismaa metsakaja
27. november 2014 05:15
Udu Viimsis, Pirital
Pilt on illustreeriv
Eesti metsakaja
27. november 2014 05:15
Tarvastu vald
Pilt on illustreeriv
Kaheksa aastat robotlüpsi õigustab ennast
Endel Albin oli esimene julge piimakarjakasvataja, kellel jätkus söakust 2006. aastal lüpsirobotitega katsetama hakata. Nüüdseks on robotitele kulutatud raha enam-vähem tagasi teenitud, seadmed aga töötavad ikka nagu kellavärk.
Esimesed lüpsirobotid jõudsid Eesti farmidesse 2006. aastal. Nüüdseks küünib siinmail töös olevate robotite arv paarisajani, robotiseeritud on poolsada lüpsilauta.
Viljelusvõistlused andsid tagurpidi tulemuse
Viljelusvõistlus on oma eluõigust tõestanud Soomes 20, Eestis 10 ja Lätis 5 aastat. Läti võistluse lõpupidu peeti eelmisel nädalal Rumene lossis.
Tänavusel viljelusvõistlusel said lätlased kehvemaid saake kui meie, soomlased aga paremaidki.
Kahjureid ja lesti tuleb korralikult tõrjuda
Näriliste tõrjeks võib tellida spetsialistid vastavatest firmadest või koolitada selleks välja keegi oma personalist.
Teravilja osatakse meil hästi kasvatada, kuid saagi säilitamisel tuleb sageli ette tõsiseid probleeme, sest hoiuruumid on selleks halvasti ette valmistatud.
2014 – hea saak, aga kehv hind (4)
23. november 2014 10:00
2014 – hea saak, aga kehv hind
Saimre Vilja­kasvatuse OÜ agronoom Tõnis Riisk saavutas rapsi­- sordiga ’Visby’ esimese koha nii rapside arvestuses kui tulukuses. ’Visby’ puhul on tegemist saagika ja talvekindla hübriid­- sordiga.
Nagu varasematelgi aastatel, andis tänavusel viljelusvõistlusel suurima arvestusliku kasumi taliraps. Kaera, odra ja rukki põllud jäid sageli kahjumisse.