1920. aastal Põllutööministeeriumi poolt korraldatud hobuste registreerimise järel selgus, et kõige enam oli säilinud kolme tõugu hobuseid: eesti, tori ja ardenni. Ametlikult tunnistati Põllutööministeeriumis peetud koosolekul ka vajadust luua ühtne eesti hobuse arenduskeskus. Sama meelt olid ka eesti hobuse kasvatajad.

Eestvedajateks said Libatses elav eesti maakarja entusiast ja seltsi asutamise mõtte algataja Hans Virkus, Läänemaa tollane riigimaade ülem A. Arrak ja mitmed teised tuntud tegelased ning 2. augustil 1921. aastal registreeriti Tallinna-Haapsalu Rahukogu poolt Eesti Maahobuste Kasvatajate Seltsi põhikiri.

See ajalooline kuupäev tähistabki eesti hobuse kasvatajate seas pöörangulist momenti, mil aretustöö sai uued perspektiivid ja pandi alus eesti hobuse tõuraamatule.

Seltsi esimene koosolek peeti Lääne Maavalitsuse ruumides Haapsalus 22. augustil 1921. aastal.

1926. aastal muudeti ühingu nimi Eesti Hobusekasvatuse Seltsiks ja 1929. aastal Eestihobuste Tõuseltsiks. Sellisena tegutses selts 1951. aastani, mil eesti hobune tunnistati tollaste võimude poolt mittevajalikuks ja selts likvideeriti.