Eesti ihkab Grüne Woche partneriks. Mis tulu meile sellest tõuseks?
Tänavu sügisel langetavad Berliini messi korraldajad otsuse, kas tulla vastu Eesti soovile saada 2013. aasta Grüne Woche partnerriigiks.
Põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantsler Andres Oopkaup toob välja partnerriigiks saamise kolm eesmärki: turistide Eestisse meelitamine, Eesti kaupade ekspordi suurendamine ning Eesti ja Eesti toidu tuntuse kasvatamine nii Saksamaal kui terves maailmas.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitab, et see oleks Eesti jaoks hea võimalus, sest ega väikesel riigil suurtel turgudel palju enesereklaami võimalusi ole.
Toit peibutab sakslase kohale
Oopkaubi selgituse järgi toob partnerriigi staatus ka kohustuslikke kulutusi, mille hulka kuuluvad tavapärasest suurema messipinna rent ja stendi korraldamine, sissemakse Messe Berlinile ning ligi 5000 osalejaga messi avamise ja vastuvõtu korraldamine.
Partnerriigil tuleb kogu kümnepäevase messi ajal hoolitseda oma stendil toimuva programmi, Eesti reklaamide ja messiväliste ürituste eest.
“Seniste partnerriikide kulud on olnud erinevad, vahemikus 200 000 miljoni euroni,” nendib asekantsler. “Eesti on arvestanud suurusjärguga 600 000 eurot.”
Oopkaup loodab, et partnerriigiks olemisega kaasnevad kulud tulevad riigile hiljem tagasi kasvava turismi ning toidu ja muude kaupade suurema ekspordi kaudu. Äratasumine sõltub palju sellest, kui hästi suudavad Eesti ettevõtted kasutada võimalusi, mis partnerriigi staatusega luuakse.
Ettevõtlus Arendamise Sihtasutuse (EAS) turismiarenduskeskuse direktori Tarmo Mutso
hinnangul on Grüne Woche
partnermaaks saamise eesmärk riigi turundamine turistide püüdmiseks.
“Turundusstrateegia “Tutvusta Eestit” tugineb neljale nurgakivile, millest üks on kultuuripuhkus. Toidukultuur kuulub selle alla,” selgitab Mutso.
“Grüne Woche oleks hea koht toidukultuurist huvituvatele Saksa turistidele silma jäämiseks, kuna sealt käib läbi suur hulk rahvast.”
Mutso sõnul on uuringud näidanud, et Saksa turisti huvitavad ajalugu, mõisakultuur ja ka toidukultuur ning seda nad siia otsima tulevadki.
Kolmandat aastat tutvustab messil Eestit MTÜ Eesti Maaturism. Ühingu tegevjuht Raili
Mengel-Sünt nendib, et kui varasematel aastatel tutvustati Eestit enamjaolt toidu kaudu, nagu toidumessile kohane, siis külastajate suurenenud huvi Eesti kui turismi sihtkoha vastu tingis vajaduse kaasata riigi tutvustusse ka turismisektor.
“Kui vaadata, et igal aastal on turismiinfo kättesaadavus muutunud olulisemaks, siis arvame, et osa info saajaid plaanib just sellelt messilt saadud infole tuginedes oma külaskäigu Eestisse,” arvab Eesti Maaturismi tegevjuht.
EASi turismiarenduskeskuse direktori Tarmo Mutso sõnul käib Eesti toidu turundamine
siiski teisi kanaleid pidi ning masside püüdmiseks ja jala püsivalt ukse vahele saamiseks pole Grüne Woche kõige parem lahendus tootjatele, kes pürivad kaubanduskettidesse.
“Eeskätt näeme võimalust Eesti toitu promoda ikkagi sellega, et meelitame Saksa turisti Eestisse,” lisab EASi turismiarenduskeskuse direktor.
Nii kaubandusega tegelevate ametnike kui ka ettevõtjate hulgas on käinud aastaid vaidlus selle üle, kas Eesti peaks panustama tooraine või lisandväärtusega toodete ekspordile. Eesti toidukaupade osakaal ELi turul on kaduvväike, samas on Eesti ekspordis ELil oluline osa.
Millega Saksa turul löögile pääseb?
“Kui püüdsime “Eesti toidu” programmi raames Eesti toitu ühes Saksamaa kaubaketis müügile saada, rääkis selle keti ostujuht, et turistid soovivad pärast mingil maal käimist seal meeldinud tooteid ka hiljem osta,” märgib Eesti alaline esindaja ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO juures Ruve Šank.
“Julgen ennustada, et kui Grüne Woche partnerriigi kampaania käigus õnnestuks Saksa turistide arvu praeguselt sajalt tuhandelt kahesajale tuhandele tõsta, suureneb Eesti kaupade müük Saksamaal umbes kaks korda. “
Šank usub, et suurema lisandväärtusega tooted võimaldavad rohkem eestlaste tööd müüa. Heaks näiteks on hiljuti turule tulnud Südamejuust, mis sisaldab Eesti teadlaste, juustumeistrite ja piimatootjate tööd. Muidugi lisab väärtust ka lihtsa toote korralik kvaliteet või korralik pakend ilusa stooriga.
Šanki sõnul rääkisid juba esimesed väliseksperdid, et meil tuleks panustada erilistesse toodetesse nagu ulukiliha või metsamarjad, sest oma brändide turule pressimine üleeuroopaliselt tuntud kaubamärkide vastu on väga keeruline ja kulukas ettevõtmine.
“Praegu kipub olema nii, et vanades liikmesriikides on Eesti tooted pigem kollase sildi all ehk letil mitte äratuntavad, samal ajal kui uutes liikmesmaades on Eesti toit tuntud Eesti toiduna,” tunnistab Šank.
