Mai Talvik kuulub Eesti poolt Brüsselis tegutsevasse Euroopa Nõukogu töögruppi, kes otsetoetuste ettepanekuid välja töötab. Töögrupp on tänavu koos käinud juba 15 korda ja kohtumisi seisab veel ees.

Kust on pärit senised toetusmäärad

Senised toetusmäärad on tuletatud nn ajalooliste tootmismahtude alusel. Euroopa Liidu varasema 15, nn vanade liikmesriikide jaoks on esmaseks aluseks 1990. aastate esimese poole tootmismahud. Eesti ja teiste Eestiga koos Euroopa Liiduga ühinenud riikide toetussummade aluseks võeti aastate 1995–1999 tootmismahud.

Mai Talvik selgitab, et üheks osaks ühtse pindalatoetuse arvutamisel oli kuni 30. aprillini 2004 kehtinud põllukultuuride kasvatamise toetus. Eesti jaoks arvestati teravilja- ja õlikultuuride kasvupinnaks toona 362,8 ha ja keskmiseks saagikuseks 2,4 t/ha. Toetussummaks määrati 55,24 mln eurot. Sarnased arvestused tehti ligi 20 toetuseskeemi kohta.

“Mõned algandmed ka kohandati,” möönab Talvik. Näiteks sai Eesti suurema piima­kvoodi. Vene kriisi tõttu müüdi Eestis 1999. aastal piima vaid 490 000 tonni, ent kvooti suurendati mahuni 622 000 tonni; teravilja keskmise saagikuse näitajat suurendati kuivatuskulude arvelt (1,8-lt 2,4 tonnini ha kohta), kasutatava põllumajandusmaa mahtu suurendati rohumaade kasutuse arvelt (statistiliselt 695 000-lt hektarilt 800 000ni).

Alates 2003. aastast võeti suund otsetoetuste lahtisidumisele tootmise kohustusest. See tähendab, et enamikku otsetoetustest ei makstud enam konkreetse põllumajanduskultuuri, näiteks nisu või rukki kasvatamise eest. Oluliseks jäid põllumajandusmaa hektarid ning selle hooldamine. Kuna Eesti ühines pärast reformikokkulepet 2004. aastal, sai siingi kõige tähtsamaks just põllumajandusmaapõhine otsetoetus.

“Õigustatult tugineb sellele ka küsimus ebavõrdsetest otsetoetustest,” selgitab Mai Talvik. “Kui kõikidel riikidel on kohustus täita põllumajandusmaa hooldamisel ühed ja samad nõuded – piisab selle hoidmisest nii-öelda heas põllumajanduslikus korras –, ei tohiks eri riigid saada ühe ja sama asja eest erineva
suurusega toetusi.”

Euroopa Komisjoni ettepanek: 58%

Mullu oktoobris avalikustas Euroopa Komisjon eesmärgi liikuda aastatel 2014–2020 liikmesriikide võrdsete toetusmäärade poole. Plaan nägi ette, et kõigi­le neile riikidele, kelle keskmine pindalatoetus on alla 90% ELi keskmisest, kompenseeritakse uuel eelarveperioodil kolmandik sellest erinevusest.

Euroopa Liidu riikide keskmine otsetoetus on praegu hektari kohta 268,2 eurot. Balti riikide vastavad näitajad on Leedul 143,8, Eestil 116,9 ning Lätil 94,7 eurot.

Eesti puhul suureneks kogu toetusümbrik 101,2 miljonilt eurolt nelja võrdse aastase sammuga 134,8 miljoni euroni. See viiks Eesti toetuse 58% tasemele, võrreldes ELi keskmisega. 2017. aastast kuni 2020. aastani oleks komisjoni ettepanekul aastane toetusümbrik samal tasemel ning kogusumma uue finantsperioodi kohta 891 miljonit eurot. Eesti põllumehe hektaritoetus oleks selle stsenaariumi korral alates 2017. aastast kuni perioodi lõpuni 156 eurot aastas.

Santose raport: 65%

Uudsena on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika väljatöötamisse kaasatud lisaks Euroopa Komisjonile ja Ministrite Nõukogule ka Euroopa Parlament, kes valmistab ette oma ettepanekud. Parlamendi töökorralduse esimeseks sammuks oli raportööride määramine.

Põllumajanduse ja maaelu komisjon valis otsetoetuste määruse raportööriks endise Portugali põllumajandus- ja kalandusministri Luis Manuel Capoulas Santose, kelle raporti projekt valmis maikuus.

Nn Santose raport on seega esimene Euroopa Parlamendi poolt avalikkuse ette jõudnud dokument, mis annab aimu, kuidas parlamendi seisukohad võivad kujuneda.

Santose raporti järgi ei tohiks ühegi liikmesriigi otsetoetuste tase jääda madalamale kui 65% ühenduse keskmisest. Sellise lähenemise korral liiguks Eesti 2017. aastaks summani 149,2 miljonit eurot aastas ja saaks kogu perioodi jooksul kokku 972 mln eurot. Eesti põllumehe hektaritoetus oleks selle stsenaariumi korral 172.50 eurot aastas.

Balti erisuse esimene variant: 75%

Kogu protsessi käigus tuleb realistlikul lähenemisel arvestada ka nende liikmesriikide seisukohtadega, kes peavad oma toetussummadest osa loovutama, et madalama maksega liikmesriigi positsioon paraneks.

Sellisest realistlikust positsioonist lähtudes kujuneb nn Balti erisus, mis sisuliselt tähendab esimesel neljal aastal komisjoni ettepaneku järgimist ning seejärel toetusmäära tõusu kuni 75% tasemeni 2020. aastaks.

Niisuguse lähenemise puhul jõuaks Eesti koguümbrik ca 970 mln euroni, mis on ligikaudu sama summa Santose raporti eelnõus sisalduvaga. Eesti põllumehe hektaritoetus jõuaks selle stsenaariumi korral 200 euroni 2020. aastaks.

Balti erisuse teine variant: 77,5%

Kolmest Balti riigist n-ö järgmisel kohal on Rumeenia 183.20eurose hektaritoetusega. Kuna Rumeenia liitus ELiga hiljem ning on läbimas sama sammsammulist toetusmäärade suurendamise protsessi nagu meie aastatel 2004−2013, siis 100% tasemeni jõuab Rumeenia 2016. aastal.

Balti riigid on oma ühispositsiooniks seadnud jõudmise sellele ehk n-ö järgmise riigi tasemele. Rumeeniale on ka Santose raportis pakutud samuti mõnevõrra kõrgemat taset kui komisjoni ettepanekus – perioodi lõpuks 206 eurot ha kohta ehk 77,5% keskmisest.

“Kuna meie oleme aga üleminekuperioodi juba läbinud, tuleks positsioonide ühtlustamisel meie osas lähtuda Rumeenia 100% tasemest kohe 2014. aastal,” rõhutab Mai Talvik.

Sellise Balti erisuse korral oleks Eesti kogu toetusümbrik 1,247 miljardit eurot ja Eesti põllumehe hektaritoetus jõuaks sel juhul 206 euroni 2020. aastaks.

Eesti unelm: 90% ja kohe

Lähtuvalt Euroopa Komisjoni esmasest ettepanekust ja selles nimetatud 90% tasemest kinnitas Eesti valitsus 2012. aasta jaanuaris Eesti ametliku positsiooni läbirääkimistel.

Eesti püstitas seisukoha saavutada 90% keskmisest tasemest kohe esimesel uue perioodi aastal.

Sellisel juhul moodustaks kogu toetusümbrik perioodil 2014−2020 summa 1,461 miljonit eurot. Eesti põllumehe hektaritoetus oleks selle stsenaariumi korral 241 eurot aastas.

“Kuigi ÜPP täpsed summad selguvad alles pärast eelarve üldist kokkulepet, on senistest aruteludest näha liikmesriikide soovi suurema paindlikkuse järele,” räägib valitsevatest meeleoludest Mai Talvik.



MIS ON MIS?

Toetuste kaks sammast

- Euroopa toetused põllumajandusele ja maaelule jagunevad kahte sambasse. Esimene sammas on otsetoetused, millest tähtsaim on ühtne pindalatoetus (ÜPT). Teise samba moodustavad maaelu arengu toetused (MAK).

- 2014. aastast algab ELi uus eelarveperiood, mis muudab ka põllumajandustoetuste maksmist.

- Otsetoetuste summade ja struktuuri osas on arutelu käinud juba kaks aastat ning välja on töötatud mitu varianti.

- MAKi meetmete toetussummade jagunemine liikmesriikide vahel on veel arutlusel.