Eesti jõhvikas läks lõunamaise suve nahka
“Kui palju ringi kõndida ja otsida, siis oma talvevaru ikka leiab, aga kes müügiks korjavad, nende äri on kehv,” hindab praegust jõhvikaolukorda Kalju Tisler Tartu lähedalt Tõrvandist.
Tisler on käinud jõhvikal aastakümneid. Nooremana sõitis ta Peipsi-lähedastesse suurtesse soodesse Meerapalu ja Ahunapalu kanti, ent viimased viisteist aastat on ta käinud kodule tüki maad lähemal Laeva soodes.
“Paljudes kohtades, kus muidu marjadest punetas, on nüüd ikka täielik tühjus,” rääkis Tisler läinud reedel, kui ta Alam-Pedja looduskaitseala Selli-Sillaotsa õpperajal laudteed pidi marjasoost üsna kerge seljakotiga välja jalutas.
Vähe ja peenikesed
Eelmisel aastal oli Tisleri rekordiks poolteise tunniga korjatud 12 liitrit ja päevarekord 56 liitrit, mis teeb umbes 40 kilo. Seda kogust pole lihtne vesisest lirtsuvast soost välja tassida!
Tänavu sai Tisler esimest korda jõhvikal käies seitsme tunniga kõigest poole liitri jao marju. Teisel korral rohkem kui nädal hiljem korjas sama pika ajaga küll juba 12 liitrit, aga seda hirmsa otsimise peale.
“See on ikka hale küll ja väga palju marju on ka peenikesed,” räägib jõhvikaline.
Selli-Sillaotsa õpperaja parklas on veel paar-kolm autot. Aga kui need ära sõitma hakkavad, on ämbrites marjade asemel nii mõnelgi hoopis seened.
End Astaks nimetav proua ütleb, et ei tahtnud tühjalt koju sõita, nii läks soost tuleku järel teisele poole teed metsa seenele.
Marjanappust tõdeb ka Kaido Kliimand, kes tavaliselt on oma kodu lähedasest Meerapalu soost ja mõnest teisestki ümbruskonna muidu rikkalikust marjapaigast igal sügisel suuri jõhvikanoose saanud.
“Üks soo oli päris tühi, teisest leidsin paari-kolme tunniga kõigest viis liitrit,” räägib Kliimand. Temagi ei saa ütlemata jätta, et need vähesed marjad, mis on, kipuvad tavatult peenikesed olema.
Tartumaal Võnnus elav Riina käib jõhvikal Ahja jõe lähedal metsade keskele jäävas väikeses soos ja ütleb, et saab oma tarbeks marja siiski kätte.
“Sain viie tunniga kümme liitrit, aga kaks liitrit tunniga korjata tähendab ikka üsna väikest saaki,” möönab temagi.
Võrumaa üks kuremarja leiukohti asub Kurgsoos Sõmerpalu vallas. Kurgsooga piirneva Mustja küla elanikud ütlesid Maalehele, et saak on nii kesine, et ega sohu eriti polegi mõtet minna. Niru lugu olevat ka pohlaga.
Mitme põhjuse koosmõju
Marjasoo talu peremees Toomas Jaadla Rannu vallas Tartumaal on istutanud jõhvikaid freesturbaväljadele ja alustanud samuti korjamist.
“Imesaaki ei tule, keskmine või alla selle,” hindab ta oma jõhvika-aastat.
Jaadla sõnul õitses jõhvikas tal kevadel väga hästi, öökülmi polnud ja ka tolmlemine läks normaalselt, sest kimalasi jagus tublisti. Põntsu pani aga kuum suvi ja kuivus, kuna vihmad läksid tema jõhvikaväljadest enamasti mööda.
“Kuumus lausa praadis jõhvikad ära, küpsetas pruuniks nagu panni peal. Nii hävis mul 50 protsenti saagist,” märgib Jaadla ja loodab sel sügisel vaid 4–5 tonni marju kokku saada.
Maaülikooli metsabioloogia osakonna vanemteaduri Taimi Paali arvates võib jõhvikanappus olla tingitud mitme põhjuse koosmõjust.
Esimesena mainib ta, et jõhvikas põhjamaise marjana ei olnud harjunud tänavuse eriti kuuma suvega.
Oma osa võis paljudes marjasoodes etendada ka liiga kõrge veeseis.
“Jõhvikad jäid õitsemise ajal vee alla, ja isegi kui õied kohati veest väljas olid, liikus sealgi siis vähe tolmeldajaid, kimalasi põhiliselt,” selgitab teadlane.
Päris maha ei saa võtta Paali sõnul sedagi põhjust, et kuna paar eelmist sügist olid head jõhvika-aastad ja eelmine lausa rekordiaasta, siis nüüd nad tahtsid lihtsalt puhata. Umbes samuti nagu õunapuudki.
