Eesti künnilugu algab Kalevipojast
“Meie legendaarsetest künnimeestest rääkides peame alustama Kalevipojast,” lausub Narusk oma loo hakatuseks. Ja ajalugu – Eesti põllumajanduse mehhaniseerimise ajalugu – see pooletunnine film kõige enam ongi.
Autor ise ütleb, et tema filmi valminud osa “Muinasajast meisterkündjateni” võiksid eelkõige vaadata keskealised ning nooremad inimesed, kelle teadmised maaelust ja maa-harimisest kipuvad olematuks kaduma.
“Film on mõeldud põllumajanduse ajaloo huvilistele, abimaterjaliks üldharidus- ja ametikoolidele ning maaelust huvitatud laiemale auditooriumile,” soovitab Narusk.
Hukkunud teadlane, aatemees, tippkündja…
Kõige väärtuslikum osa filmis on jäädvustatud inimesed.
Kui paljud meist on üldse kuulnud traagilise saatusega andeka Eesti põllumajandusteadlase Aleksander Eisen-schmidti nime, kes 38aastaselt hukkus koos poja ja isaga karjääris liivavaringu all, kuid keda võib pidada Eesti põllumajanduse mehhaniseerimise isaks?
Kas varalahkunud looduse- ja aatemehe Ants Paju nimi, kes omal ajal mitte ainult aateid ei uskunud, vaid neid ka ellu viis, ütleb nooremale põlvkonnale veel midagi?
Kes mäletavad mõne aasta pärast veel põllumajandusministeeriumi hinnatud nõunikku ja künniseltsi presidenti, mullu surnud Ants Laansalu?
Sama tänuväärt on praegu juba üle 80 aasta vana Eesti üle aegade parima kündja Elmar Veski mälestuste, elujõu ja muheda huumori jäädvustamine Eesti rahvale.
Mis on kuuselatvader ja aurukatel
Ka neile küsimustele annab Naruski film vastuse. Kuuselatv-
ader ongi täpselt kuuselatv-ader – ürgeestlase esimene mullaharimisriist.
Ja rehepeksumasina (talumeeste keeles aurukatla) välimusest ning tööst saame aimu väärtuslike vanade filmilõikude abil.
Arhiivikaadrid toovad meieni ka 1930. aastatel populaarseks saanud põllumajandusnäitused, põllutöökoolide ajaloo, esimesed Eestis töötanud traktorid, MTJi ajad ning nõukogudeaegsed künnivõistlused oma võitjatega. (Ehk oleks Eesti NSV künnivõistluse võitjate piltidel võinud ka nimed juures olla.)
Näpuotsaga rõõmsaid ja kurbi emotsioone
Kui norida tahaks, võiks küsida, miks on künniloos pikad kaadrid sirbiga rukkilõikusest ning kas Arvo Sirendi esinemine lisaks põllumajandusajaloolase rollile ka tehnikaeksperdina on põhjendatud. Võib-olla oleks Eesti põllutööriistade arengust ja sellest, milliste atradega künti aastatel 1945–1955 (kas sõjaeelsete Lääne või sõjajärgsete Vene omadega?) võinud rääkida pigem mõni tehnikamees?
Film on tempokas ega jõua igavaks minna. Tempot hoiab ka Naruski muusikavalik – ta on suutnud poole tunni jaoks leida palju erineva tonaalsuse ja sõnumiga muusikapalu. Ju lööb siin välja aastatepikkune maaelu telesaadete tegemise kogemus.
Selle, mis juhtus vast-vast läbi raske töö iseteadlikuks kasvanud ja heale järjele jõudnud Eesti talumeestega 1940. aastal, on Narusk filmis selgelt ja mõjuvate sõnadega välja öelnud. Talud olid välja makstud, ehitatud uued hooned, kari tootma ja põllud vilja kandma saadud, ostetud rehepeksumasinad, traktorid, esimesed kombainid – ning siis tuli Vene võim ja pööras kõik pea peale.
Omal kohal on ka Märt Müüri jutt sellest, kuidas tehti nõukogude ajal künnifilme “Narri põldu…” ja “Künnimehe väsimus”. Mäletatavasti olid need väga tugevad filmid, mis said hulga auhindu.
Veel üks emotsionaalne hetk saabub filmi lõpu poole – kui Eesti künnimehed lähevad 1989. aastal esimest korda kündmise maailmameistrivõistlustele, “kaasas veel sündimata riigi sinimustvalge lipp”.
