Väike võistlus tähendas seda, et rinda tuli pista 54 võistlejaga. Poolsada šotlast õnnestus meie mehel seljataha jätta ning saavutada neljas koht.

“Lõunapausi ajal tuli minu juurde üks mees, kes ütles, et tema korraldab järgmisel päeval künnivõistlused oma külas ja palus mul ka seal osaleda,” räägib Järvala oma järgmistest seiklustest. Neil võistlustel saavutas eestlane kolmanda koha.

Šoti meistrivõistlustel oli 150 osalejat

Pärast külavõistlusi arvas Neil Godsman, et eestlane võiks minna kündma ka Šotimaa meistrivõistlustele. Seal oli Kasparil kaasa elamas ka tema šotlasest treener Ian Daniel, kes andis kasutada oma võistlustraktori ja -adra.

Kuna Järvala ei ole Šotimaa elanik, ei saanud ta lõppvõistlusel kaasa teha kohalike arvestuses. Ta osales külalisvõistlejate arvestuses ja võitis selle ära. Tema lõpp-punktid olid aga täpselt samad nagu Šoti meistrivõistluste neljandal mehel.

“Ma ei teagi täpselt, kui palju võistlejaid kokku oli, aga nägin oma silmaga platsi number 147,” kirjeldab Järvala Šotimaa künnivõistlust.

Võistluste korralduses on Kaspar Järvala sõnul erinevus selles, et oluline on vaid künd, meelelahutusele rõhku ei panda. “Mehed tulevad kokku, neile antakse juba loositud platsid ja kohe läheb platside puhastamiseks. Terve plats käidi viglaga üle ning korjati kõik kivid ja põhk ära.”

Meistrivõistluste plats tuli eestlasel loosiga väga hea. Kive polnud, ent esimesel päeval oli palju põhku, mida ta ise ei julgenud ära koristada.

“Ian räägib juba ammu, et Eestis on maailma parim muld, mida künda. Ei osanud sellest jutust midagi arvata, aga nüüd pean temaga nõustuma. Ühel võistlusel, kus ma käisin, oli põld nagu killustikuhunnik,” kirjeldab Järvala.

Auhind, mis pandi rändama juba 30 aasta eest

Eesti künnivõistlustel jaotatakse hinnatavad elemendid kohtunike vahel ära, kuid Šotimaal antakse Kaspar Järvala selgitust mööda igale kohtunikule 5 punkti ja ta tohib hinnata ainult ühte elementi.

“Kui ta on pandud viilude ühtlust hindama ja viilud on ühtlased, aga vagu on ropult kõver, siis ei tohi ta sellest kõverusest ennast häirida lasta – tuleb anda ühtluse eest parimad punktid, kuigi kõveruse tõttu näeb künd jube välja.”

Šotimaa künnivõistlustel on selline komme, et auhind antakse ka parima võistluspõllu teinud osalejale. Ka see auhind läks Kaspar Järvalale. “Mulle anti rändauhinnad, mis on välja pandud juba 1981. aastal. Ma arvan, et sellise ajalooga auhindu ei ole Eesti künnivõistlejad enne koju toonud,” lisab künnimees.

Kaspar Järvala sõnul on kündmine Šotimaal väga populaarne ja ühel nädalavahetusel on vähemalt neli võistlust. “Ma olin seal kaks nädalavahetust ja käisin neljal võistlusel,” jutustab ta. “Arvan, et šotlased ei ole sünni poolest suuremad künnimehed kui meie, aga kuna neil on võimalus kogu aeg võistelda ja kogemusi hankida, on nad meist kaugel ees.”