"Nad on väga kenad ja meeldivad inimesed, nad nimetavad ennast storkahoolikuteks ehk nendeks, kes hoolivad mustast toonekurest. Nad on käinud ka Eestis mitmeid kordi, ka Eesti looduses ja loomulikult ka pesitsusterritoorimitel, aga muidugi mitte pesitsusajal, vaid pärast seda," ütles Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromonov.

Seda teavad vaid vähesed, kui suur töö eelneb arvutist looduskaamerapildi mõnusale vaatamisele. Fakt on see, et kui haudumise ajal peaks tehnilise rikke tõttu pilt kaduma, siis tibude koorumist avalikkus ei näe, risk lindude tõsiseks häirimiseks on liiga suur.

Mida looduskaameratest näha saab, on üldse üks suur õnnemäng. Nii näiteks võib sel aastal merikotkakaamera silma läbi osa saada hoopiski hiireviu tegemistest. Varasematel aastatel on juhtunud kotka pessa munema sinikaelpart, kelle munad langesid juhuslikult mööda lennanud kotka saagiks.

Looduskaamerate populaarsuse põhjus peituvat aga nende eheduses ja tulemuseks on vaatajatenumbrid, mis teeks kadedaks igasuguse Eesti tõsielusarja produtsendi.