Eesti mullikad jalutavad ringi nii Moldovas, Rumeenias kui ka Maltal
“Kõige rohkem läks tõumullikaid eelmise aastal Maltale,” ütleb Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juht Tanel Bulitko.
Sinna osteti mullikaid sellepärast, et riigis, kus üldse on kokku ca 8000 piimalehma, on suureks probleemiks veiste leukoos. Maltal on jäänud omal ajal tegemata leukoositõrje, mistõttu Euroopa Liidult tuli korraldus 2011. aastaks leukoos likvideerida. Kui leukoosi on karjas üle 75%, tuleb kogu kari hävitada.
Leukoosi tõttu otsustas Malta välja vahetada suurema osa oma karjast ning 696 lehmikut osteti selleks Eestist. Üle poole tõuveistest, kes 2009. aastal müüdi, läkski sinna eksootilisse saareriiki.
“Maltal on piima hind 51 eurosenti,” teab Bulitko. Samas on ka piima omahind kõrgem, sest näiteks heina eest maksavad sealsed farmerid 3 krooni kilo. Farmidesse investeerima ei pea, kuna on soe. Farmerid tunnevad oma loomi ja aretust ning kui valima tulevad, uurivad põhjalikult ka põlvnemisi.
Malta farmeritele on Bulitko sõnul tähtis, et piimaühistu, kus nad ise omanikud on, saaks tarbijaid pidevalt varustada värske joogipiimaga ning et see ahel ei katkeks. Seetõttu olid ostjad huvitatud pigem suurema tiinusega mullikatest, kes tootjaile investeeringut kiiremini tasuma hakkaksid.
Tänu Maltale ei langenud meie tootjaile ka tõuloomadest saadav hind. Müüjad said mullika eest 20 000–22 000 Eesti krooni sõltuvalt ema toodangust.
Paljudes Euroopa riikides, kus farmerid ei saanud haiguste tõttu loomi müüa, langesid hinnad märgatavalt. Saksamaa näiteks pakkus ja pakub praegugi tõumullikaid ca 16 000 Eesti krooniga.
Veised vagunisse ja Venemaale
Eestist on Bulitko teada tõuloomi müüdud nii Nõukogude perioodil kui ka pärast taasiseseisvumist. Nõukogude ajal oli liiduvabariikides põhjatu turg. Siis müüdi noori mittetiineid mullikaid ning parimatel aastatel läks Eestist välja üle 15 000 lehmiku aastas.
Pärast iseseisvumist see turg kadus. Kadusid ka kontaktid endiste liiduvabariikide tõuaretusorganisatsioonidega, vahetusid inimesed ja tuhmusid varasemad tutvused. Nii tuli üles ehitada uus iseseisev müügisüsteem, kusjuures algul sai ostjatena arvestada vaid Läti ja Leedu karjapidajaid.
Viimasel paaril aastal on see seltskond Bulitko sõnul taastumas. Meie mullikaid on juba ostnud Venemaa, huvi on näidanud Usbekistan, Kasahstan, Aserbaidžaan ja Valgevene.
Kõige rohkem usub Bulitko Valgevene plaanidesse. Sinna saab loomi vedada autoga, nagu Euroopassegi.
Tänavu jaanuaris müüdi Eestist Valgevenesse esimesed lihatõugu mullikad. Sinna sõitis 47 aberdiin-anguse puhtatõulist noorlooma.
Ekspordi Usbekistani, Kasahstani ja Aserbaidžaani muudab küsitavaks ülemäära pikk vahemaa. Omal ajal veeti loomi sinna rongiga, nüüd seda võimalust pole.
Haigused avasid ukse Euroopasse
Esimene samm teel Euroopasse tehti 2001. aastal, kui Euroopa suurriike, mis olid siiani peamised tõumullikate müüjad, laastas suu- ja sõrataud. Selle tõttu tekkis Eesti piimatootjail võimalus müüa tõumullikaid Poola. Nii saadi jalg ukse vahele.
Euroopa Liitu astumise järel hakati mullikaid müüma ka teistesse ELi riikidesse. Hoo Euroopa tuntud karjakasvatusmaadesse sai tõuveiste müük alates 2007. aastast.
“Esimene suurem partner oli just tol aastal Euroopa Liiduga ühinenud Rumeenia,” jutustab Bulitko.
Põllumajanduse ümberkorraldamine ning kvootide kasutuselevõtt tekitas seal vajaduse loomi juurde soetada. Kokku müüdi Rumeeniasse 2007.–2009. aastal 809 lehmmullikat.
“Eriti kõva sõna on see, et tavapärastele ostjatele lisandusid nii tugevad karjakasvatusmaad nagu Itaalia, Hispaania ja Holland. Esimest korda ostis meilt mullikaid ka Moldova,” kiidab Tanel Bulitko.
Mulluse rekordmüügi taga on Bulitko sõnul veel üks haigus. Selle nimi on sinikeel ehk lammaste katarraalne põletik, millesse nakatuvad ka lehmad.
Riigid, kus haigust ei olnud, tahtsid loomi osta puhtast riigist, ja õnneks on Eesti seda siiani olnud.
Praegu kiikavad Eesti veisekasvatajad Türgi suunas. Seni on Euroopast luba loomade müügiks sinna vaid Rootsil. Põhjuseks, miks sealne piir teistele suletud, on hullulehmatõbi.
Pikemalt saab tõumullikate müügist lugeda veebruarikuu ajakirjast Maamajandus.
