Eesti raskeveohobune
Tõu nimetus: eesti raskeveohobune
Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1921, Rakvere
Populatsiooni levikuala: peamiselt Ida- ja Lääne-Virumaa
Põhilised kasutusalad: väiksemad talu- ja metsatööd, meelelahutus
Populatsiooni suurus (2005): 180
Aretusorganisatsioon: Eesti Hobusekasvatajate Selts
Üldist
Eesti raskeveohobune on keskmise suurusega tüse ja madalajalgne põllumajandushobune. Tema pea on suur ja nina pikk, kael lühike ja lihaseline, selg samuti lühike, aga lai. Ta paistab silma hästi arenenud lihastiku ja tugeva luustiku poolest, kabjad aga kipuvad olema rabedasarvelised.
Värvuselt võib eesti raskeveohobune olla raudjas, kõrb, kollakashall, hallikaspruun või must.
Tugev ja sõbralik hobu
Eesti raskeveohobuse tõug on aretatud kohaliku eesti hobuse ristamisel ardenni tõugu täkkudega. Kuigi tõu aretus ulatub tagasi 1860. a, on praegune tõunimetus „eesti raskeveohobune" siiski hilisem. Kuni 1953. a nimetati seda hobust eesti ardenniks. On tõenäoline, et uus nimetus tuletati tolle aja populaarse ürituse - raskeveovõistluse järgi.
Nii nagu korralikule tööloomale kohane, on eesti raskeveohobune vastupidav ja tugev, hea tervise ja rahuliku loomuga. Tema keskmine eluiga jääb 22-25 aasta ümber. Heades söötmistingimustes arenevad noorhobused kiiresti, sageli saavad nad täiskasvanuks juba enne kolmandat eluaastat.
Tugevus ja vastupidavus annavad suure töövõime. Selle hobuse laialdasele kasutamisele põllu- ja metsatöödel aitab kaasa hea veotahe ja jõuline liikumine. Tema jõudlus pannakse proovile iga-aastastel tõuhobuste sõidu- ja veokatsetel. Tulemused on muljetavaldavad. Näiteks 1995. a läbis täkk Naksur Toris ühe kilomeetri traavi kahe minuti ja 37 sekundiga, järgmisel aastal aga ühe kilomeetri sammu distantsi kaheksa minuti ja 26 sekundiga; 1998. a vedas mära Neevi kahetonnise koormaga kelku.
Vanasti oli hobusemeestel tavaks öelda, et kui tood Põhja-Eestist raskeveohobuse, siis võta sealne mineraalaineterikas sööt ja kõva pinnas ka kaasa. Kuigi praegugi on raskeveohobune levinud eeskätt Põhja-Eesti paese pinnasega aladel, koguvad tema rahulik loomus ja töövõime üha enam tunnustust ka mujal Eestis, ja isegi välismaal.
Ta sobib hästi nii oma turjal inimesi sõidutama, kui saani või vankrit vedama. Tema laial seljal esimest ratsasõitu tehes vabanevad suurte loomade ees hirmu tundvad algajad ratsutajad hobusehirmust. Seetõttu on ta pälvinud suure populaarsuse ka välisturistide seas ning nii mõnigi soomlane või rootslane ihkab rahulikku ja tugevat „eestlast" oma koju kaasa võtta.
Soomaa rabade vahel aastaid Riisa Rantšot pidanud Ande Arula peab raskeveohobust eriti südamelähedaseks abiliseks, sest lisaks turistide sõidutamise sobib loom hästi just selliste soiste alade hooldamiseks, kus traktoriga töötamine on võimatu.
Eesti raskeveohobune on peale töö ja meelelahutuse vajalik loom ka keskkonna hoidmisel ja maastikupildi kujundamisel.
Ardennist raskeveohobuseks
Esimesed ardennid tõi akadeemik A. Th. Middendorf Tori Hobusekasvandusse 1862. a Belgiast. Pärast seda hakkasid mõisnikud ardenni täkkusid sisse tooma ja kasutama täiesti koordineerimatult. Kaootilisele tegevusele tegi lõpu Baltimaade Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Seltsi asutamine 1911. a. Seltsi eesmärk oligi ardenni hobuste aretust süsteemselt teha. Paraku algas mõne aasta pärast Esimene maailmasõda, mis pani seltsi tegevusele punkti.
1913. a ostis rühm Virumaa mõisnikke Rootsist ardenni tõugu noorhobuseid, mis paigutati Virumaa ja Harjumaa mõisatesse. Sellega pandigi alus ardenni hobuste kasvatamisele Põhja-Eestis.
1920. a korraldas Eesti Vabariigi Põllutööministeerium ülemaalise hobuste registreerimise, et teha kindlaks, millist tõugu hobuseid ühes või teises Eesti piirkonnas üldse leidub. Kogutud andmete põhjal soovitas ministeerium aretada Eestis kolme tõugu hobuseid: eesti, tori ja ardenni hobust.
1921. a asutasid ardenni hobuste kasvatajad Virumaa Hobusekasvatuse Seltsi, mis nimetati hiljem Ardenni Hobuste Tõuseltsiks. Selts alustas ardenni hobuste kandmist tõuraamatusse ning korraldas sihipärast aretustööd. 1922. a võeti vastu esimene eesti ardenni hobuste tõumäärustik ja avati tõuraamat, mis jagas hobused kaheks: puhtatõulised ja ristandhobused.
1922-1923 võeti tõuraamatusse 51 eesti ardenni täkku ja 207 mära. Tõumaterjali soetamisel oli suur tähtsus Rootsist imporditud täkkudel. Täkkude, märade ja noorhobuste impordiks sai ka riigi toetust. 1925. a lõpuks oli eesti ardenni riiklikus sugutäkkude nimekirjas 15 täkku. 1931. a alustas Tori Hobusekasvanduses tegevust ardennide osakond. Ardenni Hobuste Tõuseltsi tegevuse katkestas Teine maailmasõda.
Pärast sõda jätkas ardenni hobuste tõuraamatu pidamist Rakveres asutatud Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava. Tegeleti aretustöö organiseerimisega kolhooside ja sovhooside tõufarmides. 1953. a nimetati eesti ardenni hobune ametlikult eesti raskeveohobuseks. Puhtatõuliseks kinnitati see tõug 1960. aastate lõpul.
Raskeveohobune tänapäeval
Pärast Eesti taasiseseisvumist läks eesti raskeveohobuste aretustöö taas erakasvanduste ja üksikute hobusekasvatajate kätte. Aga tõuhobuste arv hakkas kiiresti vähenema. Tõuraamatu pidamist ja aretustöö korraldamist jätkas Eesti Hobusekasvatajate Selts.
Viimaste aastate andmeid võrreldes võib loota, et raskeveohobuste arvukus hakkab tasapisi madalseisust välja tulema: kui 2003. a seisuga oli tõuraamatusse kantud 85 mära ja kuus tunnustatud sugutäkku, siis kaks aastat hiljem oli märade arv tõusnud 103 loomani. Aastatega on suurenenud ka varssade arv. Eelmisel aastal tuli ilmale 21 eesti raskeveohobuse varssa. Sugumärad on võimelised andma igal aastal ühe varsa.
2003. a kevadel toimunud Eesti Hobusekasvatajate Seltsi üldkoosolekul kinnitati eesti raskeveohobuste säilitus- ja aretusprogramm. Selle eesmärk on säilitada tõug ning
aretada välja mitmekülgse kasutusotstarbega tööhobune, kes vastaks nii kohalikele loodustingimustele kui majanduslikele vajadustele. Paarid valitakse nii, et säiliksid tõule iseloomulikud omadused ega tekiks lähisuguluses olevate loomade omavahelisest ristumisest tingitud puudusi - sigivuse langust ja pärilike haiguste sagenemist. Selleks tuleb laiendada tõu leviala üle kogu Eesti ning kujundada välja uusi aretusliine teiste Euroopa külmaverelist tõugu täkkudega.
Alates 1995. a toimuvad igal suvel Raskeveohobuste Päevad, kus esitletakse parimaid ning neid saab näha võistlemas nii rakendis kui kelgu ees. Üldiselt on tugeva põllutööhobuse roll oma tähtsuse kaotanud ning tänapäeval kohtab raskeveohobuseid erinevatel üritustel rakendiloomadena, kes oma suursuguse hoiaku ja rahuliku meelega on paljude lemmikuks saanud.
Suuremad eesti raskeveohobuste kasvatajad on Andres Supp (41 hobust), Rene Tarum (13 hobust), Jüri Pertel (kaheksa hobust) Ida-Virumaal ning Ande Arula (kuus
hobust) ja Viktoria Kaasik (kuus hobust) Pärnumaal.
Allikas: Ohustatud tõud. Põllumajandusministeerium, 2007.
